Mitmed inimesed keelasid hoolivalt, samas kartlikult, et ole kodus - sa oled ju äsja opilt ja kuhu kipud, ole kodus ja parane... Ära mine Eesti teisse otsa...
See tekitas vastupidist reaktsiooni.
Asi oli tegelikult imelihtne.Haiglavoodis olin aru saanud, miks see aasta ei edene kuidagi... Viis
minu elu... Ma ei saa aru siiamaani, kes ja mis - kuid see tunne segas mul olla mina ise. Segavad asjad on olnud väikesed ja tühised ning alati mulle parimat soovitud, kuid - just see ongi see, mis häiris salakavalalt. Mina olen ju leebe ja lahke, alati ei julgegi öelda, et asjad nii EI lähe. Seal samas kõik näib ja ongi hea. Kuid...
Soovin jääda ju iseendaks alati.
Reedeks õhtuks olin mõistnud, et pean jälle iseend läbimurdma - olla või mitte olla. Tundsin, et kui ei lähe Haapsallu, siis hakkan tasapisi hääbuma.... Seda ma loomulikult EI öelnud kellegile. Ei näinud põhjustki... Hoolimine on otseloomulikult armas. Ma ei saanud kellegilt oma arvamust võtta, mis mulle parim...
Ise teadsin, kui lähen siiski Itaalia muusika festivalile on mulle parim. Kuigi olin ööbimise tühistanud juba haiglavoodis - ma ei teadnud, millal välja saan ja kuidas lähebki... Iseenda vastu polnud absoluutselt ükskõikne. Ei ole iial olnud. Ega pole tulevikuski...
Tembutasingi eile.
Käisin Haapsalus kontserdil. Olen õnnelik, et läksin.
Mul olid ravimid kaasas.
Isiklik abistaja Hanna oli hästi ettevaatlik ja hooliv ratastooli lükkamisega ja minu tõstmisega. Oli küsimusi, mida polnud ta kunagi esitanud - see oli meie mõlema jaoks midagi uut. Naersime ka. Tänavad on ikka olnud ameerikamäed, mis raputavad sissikonna sassi...
Rahulolevana.
Uut energiat täis.
Täna koristasin tasakesi.
Kõik saab jälle korda.
Usun.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar