Jagan kahe noormehe mees - isikliku abistaja otsimiskuulutust. Mark arvab ka, et ehk võib ka naine olla.
https://goo.gl/forms/2rxxKkjOG
Probleem on tõsine üleüldse.
Minulgi ei ole veel uut isikliku abistajat. See tüdruk, kes tuli töövestlusele ja kes mulle meeldis ka, ei ole jõudnud proovipäevale. Kord küsisin, mis ja kas... Kuid arvan, et mina kui tööandja ei peagi kedagi taga ajama - sellest niikuinii ei tule head töösuhet, kui juba algus on ebamäärane. Järelikult ei olnud siiski minu inimene.
Aga siiski saaks ju ilusti ära öelda töö soovist.
Mulle meeldiks seegi.
1. juulil saab minu IAT -st 19 aastat. Ja kõik probleemid IAT ümber on jäänud täpselt samaks, mis on olnud ikka ja alati. Ütleksin, et IAT-s on jätkusuutlikud vaid probleemid. Ja seda ilma naljata.
Minu meelest oleks ammu aeg
- väärtustada isikliku abistaja tööd
- väärtustada isiklikke abistajaid
- maksta väärt töötasu
- mõista, et see on töö nagu iga teine töö, kuid annab kellegile veel olla võimaluse väärtuslik pere ja ühiskonna liige. See on see, mis teeb isikliku abistaja tööst kahekordse väärtuse.
Minu elukvaliteet on muutunud aastatega tundmatuseni ja aina paremaks. Ja ise olen kasvanud tõesti oma füüsilistest puuetest üle. Olen lihtsalt omamoodi erivajadustega naine.
Ainus tõsine hirm tegelikult, millel ei lase ma võimu võtta, on see, kui ühel päeval ei ole mul ühtki isiklikku abistajat. Aga see hirm on minu sees siiski olemas. Küllap siis varsti ei oleks ka mind.
Kas maailm saaks siis paremaks - sellest kahtlen...
Usun ka sedagi, et isiklikud abistajad on saanud kogemusi, mis laiendanud nende silmaringi.
Usun jätkuvalt, et kõik ametnikud, kes teavad nagu puuetega inimestest kõike ja rohkemgi, võiksid/peaksid olema mõned päevadki isiklikud abistajad, siis näeksid palju muudki kui omaenda tõekspidamisi. Maailm avaneks rohkem.
Töö tegemisega on ka midagi nihkes.
Minu meelest, ei ole tööpuudus, vaid puuduvad head töötegijad. See olevat nii paljudes töökohtades.
Mõtlen, mida taas ja veel teha, et meenutada laiemalt, kui vajalik ja kasulik on IAT...
2 kommentaari:
Isiklik abistaja=tugiisik.....minu jaoks suhteliselt sarnased ametid vaid nimetused erinevad. Olles mõlemat ametit proovinud tean, kui olulised need on eelkõige abistatavale elamaks täisväärtuslikku elu ja kogemaks eduelamusi. Aga kindlasti leidub häid abistajaid ja tugiisikuid, kuid mida ei leidu on motiveeriv töötasu. Tegelikult ju puudub ka nõue kvalifikatsioonile. Kõik just nagu klapiks onju. Aga kas alati saab kõike ja kõiki kvalifitseerida? See jälle on omaette küsimus. Kokkuvõtteks mul on siiralt kahju, et meie riigis pole aru saadud isikliku abistaja =tugiisiku tohutu suurest olulisusest erivajadusega inimese elukvaliteedi tõstmisel. Aga Tiia! Kui oled 19 aastat lippu hoidnud kõrgel....siis täiskäik sisse ja edasi.
Piret, need siiski erinevad... Kuigi jah, väga sarnased küll. Näiteks, kõik arstidki ei saa ravida üht haigust, kuigi üks nimetaja - arst. Isiklik abistaja + tugiisik = abistamine. Aga muidu olen sinuga ühisel meelel - motiveeriv töötasu + muud hüved. Kvalikatsioon - minu teada, välismaalgi ei ole seda eriti nõutud. Isiklik abistaja ongi nagu lisatöö või sellist, noortele. Isiklikuks abistajaks olemine olevat karjääri alguse algus , kuid meil keegi EI teagi, mis usaldusväärne ja vajalik amet see on ... Kui saaks vähemasti paika, oleks suur samm edasi...Ise olen kirjutanud mitu soovituskirja tüdrukutele, kes on leidnud uue töökoha.
Eesti riik veel lapsepabudes, kahjuks. Olen mitmele sotsiaalministrile kirjutanud, ainult üks on mõistvalt vastanud. ülejäänud ei olegi vastanud.
Mina ise oleksin valmis isiklikke abistajaid koolitama, üldreeglidest. Olen seda teinudki. Sest tõelise väljaõppe saab isiklik abistaja oma kliendilt.
Usu, olen pidurdamatu, sest mängus on ka minu oma elu - kas olla või mitte olla :) ;)
Postita kommentaar