Mina ütlesin, et tahaksin ka, et ükski aasta pole aga saanud minna, ei ole olnud nagu kellega minna.
Samal hetkel teadsime, et lähme seekord koos.
Kaasas oli väike Silver oma käruga.
Lumepargis, kus mina käisin eile esmakordselt, oli jupp kruusateed, kus keeruline kaht rallimasinat - ratastooli ja vankrit - korraga lükkada. Üks armas tüdruk tuli meile appi. Hakkas Silveri käru lükkama.
Naeratasime laulu Naerata ajal.
Hanna viis peo lõpus enne poisi autosse. Mina jäin veel naudima lisa laule. Siis imelik ja kummaline hetk, aga tegelikult üldse mitte paha. Üks noormees tuli mind kallistama. Lihtsalt kallistas. Ei öelnud mitte midagi. Arvan, et oli kuskilt välismaalt. Sest ta seltskond seisis natu eemal ja naeratasid ka sõbralikult.
Siis tuli veel üks noor ema lapsevankriga minuga rääkima, mida üksi teen... Vastasin, et naudin pidu. Tema, et nii peabki.
Peabki ju, kui võimalus on!
Ilus öö oli.
Kuigi lavale ei näinud ma eriti. Mõtlen, et laululava oleks olnud parem koht suure laulupeo jaoks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar