Tallinna - Lihula ralli läks hästi. Tagasi teel, Pärnu - Viljandi vahel hakkas küll tagumine parem rehv tossama ja oli kuum, kuid midagi hullu pärast polnud. Lasime ka Viljandis Uku juures jahtuda...Minu jaoks on see tee lõik ennemgi "naljatanud", paar aastat tagasi, kui tulime Kristi nr 1-ga Pärnust ning kütus sai otsa ja tolleaegne Viljandi maavanem aitas hädas välja.
Pärnus oli kummaline vahejuhtum. Tulime Maksimarketist välja. Auto esimese rehvi juures askeldasid kaks meest - noorem ja vanem - ja kui Kristi küsis, mis teete, siis selgelt vastust ei saanud. Istusid uhkesse autosse ja tõmbasid uttu. Me ei osanud miski mõelda. Aga kallid pärnakad, olge igaks juhuks ettevaatlikud: te autosid võidakse võõrate meeste näppida poolt päeva ajal!!! Võõraid masinaid vaatan vahel minagi, kuid ma ei roni parklas võõra auto alla. 😋
Muide, seekord sõitsime kokku päris palju - 650 km - kuid me ei pannud õieti tähelegi. Kindlasti oleme Kristiga pikemaidki maid paari päevaga maha sõitnud...
Tallinnast sõtsime läbi välgu kiirusel. Kati tõi maalid auto ja kallistasime ja oligi kõik.
Ööbisime Sakste Majas, mis oli ainult me kolme - minu, Kristi ja Johanni päralt. Hästi soe ja sõbralik vastuvõtt. Meid ootas Ilona, kes oli abivalmis.
Minu üllatuseks olen olnud ebateadlik. Nüüd tean aga:
Lihula on linn
ja nüüd Pärnumaa. Mitte Läänemaa...
Kahju, et lõunaaeg oli külm tuul - ei saanud jalutada Lihula mööda. Soovisime küll... Sõime selleeest hubases kohvikus.
Panin tähele, et mitmeid kaldteid pea tänaval. Ja tänava auke oli vähe...
Lihula raamatukogu on armsalt kodune. Saime isegi nö paljajaalu näitust üles panna.
---Kristiga.
Kui ma ei eksi, siis sai viiendat korda näitust Kristiga teha. Seekord oli Kristile minuga kaasa tulek väga ootamatu. Ma olen aus, natu kartsin ta pärast. Ega ma ei tahtnud eriti, et mind tõstab jne. Usun, et saime kenasti hakkama, sest meil on hulk kogemusi, kuidas kergemini toime tulla...
Loodan, et beebist saab kunstiinimene ;)
Imetore raamatukogu juhataja Ulvi. Panimegi kolmekesi näituse üles kahe tunniga.
Kolm talvist maali said jõulu - raamatu - puule. See on erilist, mulle meeldib 😉
Selle näituse avas muusikakooli õpetaja Mati tsülofonil.
Gerstiga.
Gersti on see inimene, kellega kohtusin juhuslikult ja üllatavalt Virtsust, läbi autoakna. Tänu väikesele turvatoolile, mille järgi Hannaga läksime pärast Keila näituse avamist ja mille müügikuulutuse leidis hoopis Veiko.
Mina Gerstit ei teadnud ega tundnud. Tema mind vägagi hästi.
Gerstile suur aitäh, et näitus Lihulas saigi teoks.
Kõikest üllatavast näituse tekkimisest räägiti avamisel.
Ups, kohtusin Tiiduga 😊 Tiit on "´Ratastoolitantsu" filmi üks pea tegelane nagu mina. Mina olin ainus tüdruk... Tuli välja, et ka Tiit tegeleb kunstiga, laulab meeskooris ja punub korve jne. Loodetavasti saab ta näitus pärast mind olema. Nii sai vähemasti kohapeal kokkulepitud.
Me oleme filmist kahekesi, kes elavad veel... Kahjuks... või õnneks...
Huvitav, et filmi tegemise ajal me omavahel ei suhelnudki... Mina ei mäleta. Täna mõtlesin sellele... Muidugi ma olin noorem ka kõigist meestest, kes filmis osalesid... Või ma ei julgenud nii vabalt suhelda nagu täna suhtlen...
Ja siiski on jäljed südamesse jäänud, ja astuvad aina uusi jälgi... See on vahva ja põnev. 31 aastat tagasi tehtud filmi jälg teeb uusi jälgi... Olen kuulnud aeg ajalt, kuidas mõjutas "Ratastoolitants" puudega inimesi elusid ja minagi... Aga et mina - ANDEKS, see on liialdus küll. Olen lihtsalt elanud oma elu. Ma pole mõelnud eriti muutmisele, kui siiski, siis ainult paremaks ja positiivsemaks, mitte alla andmisele... Nojah, häirin ühiskonda lapsest saadik! See ongi lahe!
Tegelikult soovisin mere äärde minna... Tuuline oli. Mõtlesime, et külm... Aga usun, et Karel, kus ta iganes on, teab , et mu südames tema jälg ei kao ealeski... Pärnu seostub ikka esmalt Kareliga...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar