Ligipääs elule

Täna on ülemaailmne ligipääsetavuse teadlikkuse päev.

Minu ja Maarja, me mtü moto on "Ligipääs elule" - meie meelest kaks sõna ütlevad kõik ja rohkemgi veel.

Sotsiaalministeerium mõtleb ka tänasele päevale.

Sotsiaalministeerium

Pressiteade

17. mai 2018

Minister Iva: ligipääsetavus peab olema ühiskonnas standard

Täna tähistatakse ülemaailmset ligipääsetavuse teadlikkuse päeva, mille eesmärk on suunata tähelepanu erivajadustega inimeste võimalustele kasutada erinevaid digitaalseid lahendusi. Sotsiaalkaitseminister Kaia Iva kutsub kõiki üles vaatama ligipääsetavuse teemadele ka laiemalt ja mõtlema sellele, et uute teenuste ja toodete, samuti ka teede, hoonete jm arendamisel on mõistlik ligipääsetavusega arvestada juba nende disainimisel – see on lihtsam ja odavam lahendus kui tagantjärgi kohandamine. 

„Tehnoloogia, tooted ja teenused peaksid olema kõigile kasutatavad ja kättesaadavad, olenemata inimese erivajadusest,“ ütles sotsiaalkaitseminister Kaia Iva. „Nutikate ja universaalsete lahenduste vähese kasutamise tõttu jääb aktiivsest ühiskonnaelust kõrvale palju inimesi, kes sooviksid õppida, töötada või muul moel aktiivsed olla. Näiteks võib vaegnägija jääda hätta bussipiletite ostmisel, kuna veebileheküljed pole ligipääsetavad või võib olla talle raskendatud pangaautomaadi või makseterminali kasutamine – seetõttu on vaja toodete ja teenuste kasutamiseks luua universaalseid lahendusi.“

Ligipääsetavust tagavad hilisemad erilahendused on enamasti kulukamad nii riigile, ettevõtjale kui ka inimesele endale. Hilisemal kohandamisel tuleb silmas pidada, et inimestel on erinevad vajadused. Näiteks liikumispuudega inimesele ligipääsetav ehitis ei tarvitse seda veel olla nägemispuudega inimese jaoks. Kui algne lahendus ei võimalda inimesel seda iseseisvalt kasutada ning ta vajab selleks näiteks teise inimese kõrvalabi, on sellise teenuse pakkumine kallim. „Ligipääsetavus peab olema toodete ja teenuste loomulik osa ning oluline on sealjuures mõista, et see ei hõlma endas ainult füüsilisi piiranguid,“ ütles minister Iva. „Samuti peab olema kõikidele inimestele tagatud ligipääs ka näiteks informatsioonile, kultuurile jne.“

Ligipääsetavuse teadlikkuse päeva puhul tuleb täna ministeeriumide ühishoone kõrval olevale platsile MTÜ Pane oma meeled proovile (POMP). Ühing seab üles erinevad simulatsioonid, kus inimesed saavad ise järele proovida, kuidas erivajadusega argipäeva toimingutes hakkama saada. Näiteks saab proovida ratastooliga läbida takistuste rada ning proovida jalutada vaegnägijaid abistava juhtkoeraga. Simulatsioone saab proovida vahemikus 11:00 – 15:00.

Lisainfo:

Oskar Lepik

Kommunikatsiooninõunik

Sotsiaalministeerium

+372 626 9321 / + 372 5333 7341

press@sm.ee / oskar.lepik@sm.ee

www.facebook.com/sotsiaalministeerium

Nojaa, mõtlen siin juba kaks viimast päeva, kuidas parandada või millega meelitada isiklikke abistajaid tööle. Hetkel on nagu minu IAT vägagi olemas, ainus probleem on, et ei ole käepärast võtta isiklikke abistajaid ehk töötajaid. Mina vajan tõesti kõrvalabi suhteliselt vähe, mitte 24 x 7... Minu õnneks! Tööliste puudus on mujalgi. Tean sedagi. 

Kolmapäeval pidin minema Tallinna. Swedbanki näituse järgi. Ei saanud minna. Ausalt mul siiani paha tunne. Mina ise olin lubanud minna - mulle ei ole kunagi meeldinud tühje lubadusi anda. Ja kui olen peaaegu kindel, et  jõuan turvaliselt teha / kohale, vahel siiski läbi seikluste, siis luban... Alati võib võimalus tulla, et juhtub mis iganes. Ja siis tuleb kiiresti plaanid ümber mängida ja ikkagi kuidagi saab jõuda tulemuseni.Aga kui isiklik abistaja lihtsalt ei tule - siis on juba mitmeid kordi raskem plaane ümber mängida - ja siis on tunne nagu mina oleksin millegis süüdi, et soovin elada oma elu... ning miks peaksin inimest tööga piinama...Jah, saan aru, et sobivat autot polnud. Aga kõik muud võimalused ju olid - bussid, rongid...

Meenus aeg, kui sai minna tüdrukutega - Kristi või Erika või Diana või Heleriniga jt - bussidega ja rongidega ja laevadega näitusi tegema ning maha võtma. Oli veidi rohkem higi ja vaeva, kuid hoopis rohkem ka nalja ja naeru. Hämmastavaid pilke, mis vaatasid meid.  Kristiga Kuressaarest tulles oli meil viis koti kokku... ja Tartus me naersime meeste jahmunuid pilke. Tundsime uhkust, et oleme naised.

See pilt Kihnust. Kristiga. Kohvris on maalid.

Oli aeg, kui autod ei olnud veel "hellitanud". Oli hea, kui oli auto. Kui ei olnud, oli ühistransport. Ja kõik oli ägedalt hea. Igale poole jõutud minuti pealtki... 

Ehk on nii tõesti mõnikord, et väga lähedaks  saanud   inimene ei saagi olla enam isiklik abistaja. Mõni sõbranna, kes on olnud mu isiklik abistaja, saab  vahel, kui on väga vaja ja ka kokkulepe, et ollakse taas isiklik abistaja. Abistada saab ka teistes rollides, kuid siis juba reeglid ja tingimused hoopis teistsugused. Arvan, et seda mõistavad need minuga, kes on nendes rollides ja olukordades. Siis ma ei ole enam boss ega tööandja. 
Olen kuulnud, et mujal välismaal ei tohigi olla isiklik abistaja ühe inimese juures üle aasta... Tegelikult arvan, et lõpetada koos töötamise on õige aeg siis, kui on äratundmine, et ollakse rohkem, kui sõbralikus töösuhtes või miski nähtamatu hakkab segama töösuhtes... 
Muide, õiged äratundmised on ka ligipääsud uutele emotsioonidele, mis viivad kõikide elusid edasi. 
Minagi, kui erivajadustega inimene näiteks, peaksin kohanduma tava maailma ja aru  saama teistest, kes pole erivajadusteta. Tegelikult kõik oleme erilised. Vajame oma erilahendusi. Kaldteid ja lifte vajavad näiteks lapsevankridki, mitte ainult ratastoolid... Vanaks jääme ka kõik, ja siis vajadakse ühteteist, et vananeda hästi ja väärikalt... 

Maalidega on korras. On ilusti pakkitud.  Ootavad Swedbankis koju toomist. Panga mõistmine ja abivalmistus on suurepärane. Tänud neile.

Hanna on saanud mulle kalliks. Egas ma lõputult pahane ka ei ole... Olen kogenud, et paha olek oma sees ei ole mitte teps hea... Kuigi on hetki, kus halb näitab heale teed. Tuleb osada seda näha...