Hommikust! Opi ootel. Meeleolu hea, magasin hästi. Siin kõik väga sõbralikud... :) Saavad suurepäraselt minuga hakkama,
 Doktor käis ütlemas "Tere hommikust" juba mõni aeg tagasi...

Mu natu pooleliolev töö veel.

Soovitakse vanemate pulmaastapäevaks... Minu jaoks on olnud see töö pähkli kõvadusega kogemus... Eriti põnev  ja võluv on olnud teha pruudiluuri...

See ongi õnnesaladus - minu meelest.

Sõnumid Maarjamõisast (facebookist copytud)

1. sõnum Maarjamõisast, Mul on omaette palat A - kopruses. Isegi isiklikule abistajale on voodi. Viive jääb homme pärast oppi ööseks mu juurde, kui koju ei saa. Mul telekas, ei ole prügikasti :) Suhtumine hästi sõbralik. Tänased protseduurid - südamefilm + vereproov tehtud. Ootan arstitädi, dr Peetsalu veel. Igavlen. Ja igavlus nakkab ka Viivele... Varsti läheks jalutama.,.


 2. sõnum Maarjamõisast. Jalutatud. Kohvitatud. Kontrollitud, kas auto parklas alles ja egas trahvi ei ole... Oli küll! Väike trahv - see tunne oli mul hommikust saadik, et juhtub see, mis ei peaks juhtuma... Lihtsalt ei olnud vabu kohti mitte kuskil haigla lähiümbruses, tiirutasime päris kaua parklades. Teadsin, et parkimiskaart on teises autos, seepärast ei tahtnudki eriti kasutada invakohta... Mitme halva juhuse kokkusattumus




  



3. sõnum Maarjamõisast. Nägin dr Peetsalu ja narkoosiarsti. Hästi meeldiv. Mul on väga väike kõht - sellest tingitud võib olla pisut raskendatud, kuid hullu ka pole. Mu näitajad on head. Ja kui kõik hästi sujub, võin reedel ehk koju saada, kuid seda saab öelda pärast opi - selge see.
Doktor ära minnes küsis, kuidas mulle mu pesa meeldib

Täna - homme

Täna SEB pangas. Uue kaardi järel. Klienditeenindaja Annika sai minust hästi aru. Allkirju kirjutasin vabalt jalaga. Seni kaua,  kuni ta püüdis oma apsakat parandada, vaatasin Ülikooli tänava kontorit näituse tegemise pilkuga. Saab näitust teha küll! Ise muigasin.        
Aga jah klienditeenindaja tegi automaatselt apsaka. Hea oli, et kord oldi tehtud mulle seesama apsakas, aastaid tagasi,  ning täna tundsin millegipärast, et pean kindlasti üle küsima.  Klienditeenindaja oli ise tõesti siiralt ehmatanud. Naeratasin. Tegijal ju juhtub kõike. Saab korda ka.

Oli ilus ja toimekas päev.

Homme hommikul haigla. Neljapäeval plaanitud opp. Mitmed on küsinud, mis kell on opp. Ma tõesti nii täpselt ei tea veel. Kuid võtan läpaka seekord kaasa - loodan ja usun, et saan postitada mõnel hetkel, kuidas asjalood on. Ja telefon on ka ju.
Ise olen momendil rahulikult heas tujus. Mõtlen juba jaanipäevale, kes võiks minuga  olla või maalin taas ühe hea maali uhkes üksinduses...  Ja nii edasi. Juba 1. juunil ootab mind Lihula taas...
Kuigi minule on ka vastupidist, et opp ei mõju hästi...
Risk on loomulikult mõlemal juhul - kas opp või ei... 
Perearstil tehtud vereproov on hea.
Enesetunne hea.
Kui välja jätta argised probleemid, mis siiski natu väsitavad mind, on kõik kontrolli all.

Usun, et kõik läheb hästi.
Kõik saab korda.

Ja rallin sajaga edasi.

Hoidke end,  minu inimesed!!!

KUI vaim...

KUI vaim on hea, siis tuleb mäkerdamistööd teha.
KUI vaim on väsinud, siis lõpeta mäkerdamistöö.

Tänane tõdemus.

Päeval oli hea vaim. Mitu head, neli viis tundi töötasin maali kallal. Mulle hakkas kogunisti järjest rohkem meeldima... Õhuline asi tuli ka lõpuks päris hästi õhuline...
Lootsin, et õhtul saan õuegi...
Ei saanud.
Kui seda hakkasin aru saama, et jällegi ei saa välja ning ootan taas lubadust asjatult, sest kell tiksus ja tiksus aina hilise õhtu poole... - siis väsis vaimgi.
Äkki panin tähele, et maalin kurbust, kuigi sellel maalil ei tohiks üldse kurbust olla... Rõõmusära peab jääma...
Viskasin pintsli varvaste vahelt.
Mina EI riku oma tööd.

Aga mõtlen ikka ja jälle, kui minu lisa käed ja jalad  ei jõua aina mu juurde tööle, siis kaua mu vaim suudab värskena püsida... Täna oleks tulnud ka teised lisa käed - jalad, kuid ma ise andsin neile vaba päeva... Jah, andestan ikka,  sest mitte tööle jõudmiseks võib olla tõesti sadu põhjusi, kuid küsimus on selles, kas mina suudan oodata.
Selliseid päevi on olnud mul aastatega ikka päris palju. Tänane ei ole erand.

Eelmisel aastal Kristi ja teised head abistajad lihtsalt "hellitasid" mind oma tööl käimise kohutusetundlikusega ära. Minul oli tõesti hea iseendale elada - teadsin täpselt, mida saan teha ja mida ei saa.
Soovin leida Kristi ja teiste super heade abistajate taolist uut isikliku abistajat...
Praegu ainult mul Viive.
Kuid on olnud aegu, kus paar nädalat polegi olnud abistajat. Siis jäin ellu.
Küllap jään ellu praegugi. Mul on õnneks Viiveltki lisa käed - jalad...

Oli päev nagu päev ikka

Selle aasta üks oluline asi sai täna tehtud. MTÜ TM  Loovuse majandusaruanne esitatud. Päris hea oli aasta 2017. Olen väikese MTÜ tegevusega rahul. Alati võib ju paremini ja suuremini teha, kuid momendil on siiski hästi.
Meil on väga hea kokkuhingamine. Omavahel. Ja aitäh raamatupidajale Leale, kes on olemas alati, kui on  tähtsamaid ja rumalamaid küsimusi, ning kes paneb kõik arvud klappima.
Ajame rahulikult ja tasapisi oma asja.

Mäkerdasin pooleli oleva töö kallal. Tahan selle kuu lõpuks valmis teha. Lubasin... Igatahes raadios tuli just see laul - super hästi läks uue maali mõtega kokku.  Laul hakkas kummitama... Ja mõtlen ka maalile... Maali saab ehk homme edasi mäkerdada, värv peab kuivama... Just see õnnesaladus peaks maalil kõlama jääma...

Ja siis mõtlesin päev otsa. Nagu ikka igal päeval. Mõnel päeval on lihtsamad mõtted. Mõnel päeval on keerulisemad mõtted.
Kurb, kuid mul on tunne, et me sõnadega hävitame vaikuse, mis võib aga palju enam kõneleda... Kaob see telepaatia, mida peaks olema sadade kilomeetride kauguselt kahe inimese vahel... Ma ei mõtle tõesti mitte vaid armunute vahel, vaid üleüldse inimeste  vahel... näiteks ema ja lapse vahel... Ollakse rahul rahaga ja kiirusega ja nutitelefonidega... Kas see ongi kõik, mis väärtustavad praegusel ajal elu - olu... See teeb kõhedaks.

Võib - olla olen vanamoeline, et igatsen tundeid, mis oleks päriselt silmades ja naeratustes, lihtsalt vaikuses... ja ... Päris tundeid ei saa kustutada ega prügikasti klõpsata...  Neil on vaid algus... 

Usun, et täna on tegelikult millegi algus.
Ma  veel ei tea, mis see on. Küllap ikka head.

40 aastat tagasi oli hästi soe kevad, Nagu nüüd. Olin paljajalu õues ja...  arvasin, et mul on venna. Ammune päev ja hetk on tänaseni meeles.
Nagu oma laste sünnid...

Ahjaa, Salu kool ootab mind külla, kui mina oleksin nõus minema. Loomulikult olen. Loodan, et sügisel , sest õppeaasta ju lõpeb õige pea... Neil on kahju, et ma ei saa konverentsil osaleda. Nii vähemasti vastati. Pole hullu, küll jõuan veel igas kohas osaleda ja olla ja möllada!

Tegelikult tänane päev täiesti hea, kui mõni pipratera sees. Sai head tehtud  ja head vastukaja 

Ligipääs elule

Täna on ülemaailmne ligipääsetavuse teadlikkuse päev.

Minu ja Maarja, me mtü moto on "Ligipääs elule" - meie meelest kaks sõna ütlevad kõik ja rohkemgi veel.

Sotsiaalministeerium mõtleb ka tänasele päevale.

Sotsiaalministeerium

Pressiteade

17. mai 2018

Minister Iva: ligipääsetavus peab olema ühiskonnas standard

Täna tähistatakse ülemaailmset ligipääsetavuse teadlikkuse päeva, mille eesmärk on suunata tähelepanu erivajadustega inimeste võimalustele kasutada erinevaid digitaalseid lahendusi. Sotsiaalkaitseminister Kaia Iva kutsub kõiki üles vaatama ligipääsetavuse teemadele ka laiemalt ja mõtlema sellele, et uute teenuste ja toodete, samuti ka teede, hoonete jm arendamisel on mõistlik ligipääsetavusega arvestada juba nende disainimisel – see on lihtsam ja odavam lahendus kui tagantjärgi kohandamine. 

„Tehnoloogia, tooted ja teenused peaksid olema kõigile kasutatavad ja kättesaadavad, olenemata inimese erivajadusest,“ ütles sotsiaalkaitseminister Kaia Iva. „Nutikate ja universaalsete lahenduste vähese kasutamise tõttu jääb aktiivsest ühiskonnaelust kõrvale palju inimesi, kes sooviksid õppida, töötada või muul moel aktiivsed olla. Näiteks võib vaegnägija jääda hätta bussipiletite ostmisel, kuna veebileheküljed pole ligipääsetavad või võib olla talle raskendatud pangaautomaadi või makseterminali kasutamine – seetõttu on vaja toodete ja teenuste kasutamiseks luua universaalseid lahendusi.“

Ligipääsetavust tagavad hilisemad erilahendused on enamasti kulukamad nii riigile, ettevõtjale kui ka inimesele endale. Hilisemal kohandamisel tuleb silmas pidada, et inimestel on erinevad vajadused. Näiteks liikumispuudega inimesele ligipääsetav ehitis ei tarvitse seda veel olla nägemispuudega inimese jaoks. Kui algne lahendus ei võimalda inimesel seda iseseisvalt kasutada ning ta vajab selleks näiteks teise inimese kõrvalabi, on sellise teenuse pakkumine kallim. „Ligipääsetavus peab olema toodete ja teenuste loomulik osa ning oluline on sealjuures mõista, et see ei hõlma endas ainult füüsilisi piiranguid,“ ütles minister Iva. „Samuti peab olema kõikidele inimestele tagatud ligipääs ka näiteks informatsioonile, kultuurile jne.“

Ligipääsetavuse teadlikkuse päeva puhul tuleb täna ministeeriumide ühishoone kõrval olevale platsile MTÜ Pane oma meeled proovile (POMP). Ühing seab üles erinevad simulatsioonid, kus inimesed saavad ise järele proovida, kuidas erivajadusega argipäeva toimingutes hakkama saada. Näiteks saab proovida ratastooliga läbida takistuste rada ning proovida jalutada vaegnägijaid abistava juhtkoeraga. Simulatsioone saab proovida vahemikus 11:00 – 15:00.

Lisainfo:

Oskar Lepik

Kommunikatsiooninõunik

Sotsiaalministeerium

+372 626 9321 / + 372 5333 7341

press@sm.ee / oskar.lepik@sm.ee

www.facebook.com/sotsiaalministeerium

Nojaa, mõtlen siin juba kaks viimast päeva, kuidas parandada või millega meelitada isiklikke abistajaid tööle. Hetkel on nagu minu IAT vägagi olemas, ainus probleem on, et ei ole käepärast võtta isiklikke abistajaid ehk töötajaid. Mina vajan tõesti kõrvalabi suhteliselt vähe, mitte 24 x 7... Minu õnneks! Tööliste puudus on mujalgi. Tean sedagi. 

Kolmapäeval pidin minema Tallinna. Swedbanki näituse järgi. Ei saanud minna. Ausalt mul siiani paha tunne. Mina ise olin lubanud minna - mulle ei ole kunagi meeldinud tühje lubadusi anda. Ja kui olen peaaegu kindel, et  jõuan turvaliselt teha / kohale, vahel siiski läbi seikluste, siis luban... Alati võib võimalus tulla, et juhtub mis iganes. Ja siis tuleb kiiresti plaanid ümber mängida ja ikkagi kuidagi saab jõuda tulemuseni.Aga kui isiklik abistaja lihtsalt ei tule - siis on juba mitmeid kordi raskem plaane ümber mängida - ja siis on tunne nagu mina oleksin millegis süüdi, et soovin elada oma elu... ning miks peaksin inimest tööga piinama...Jah, saan aru, et sobivat autot polnud. Aga kõik muud võimalused ju olid - bussid, rongid...

Meenus aeg, kui sai minna tüdrukutega - Kristi või Erika või Diana või Heleriniga jt - bussidega ja rongidega ja laevadega näitusi tegema ning maha võtma. Oli veidi rohkem higi ja vaeva, kuid hoopis rohkem ka nalja ja naeru. Hämmastavaid pilke, mis vaatasid meid.  Kristiga Kuressaarest tulles oli meil viis koti kokku... ja Tartus me naersime meeste jahmunuid pilke. Tundsime uhkust, et oleme naised.

See pilt Kihnust. Kristiga. Kohvris on maalid.

Oli aeg, kui autod ei olnud veel "hellitanud". Oli hea, kui oli auto. Kui ei olnud, oli ühistransport. Ja kõik oli ägedalt hea. Igale poole jõutud minuti pealtki... 

Ehk on nii tõesti mõnikord, et väga lähedaks  saanud   inimene ei saagi olla enam isiklik abistaja. Mõni sõbranna, kes on olnud mu isiklik abistaja, saab  vahel, kui on väga vaja ja ka kokkulepe, et ollakse taas isiklik abistaja. Abistada saab ka teistes rollides, kuid siis juba reeglid ja tingimused hoopis teistsugused. Arvan, et seda mõistavad need minuga, kes on nendes rollides ja olukordades. Siis ma ei ole enam boss ega tööandja. 
Olen kuulnud, et mujal välismaal ei tohigi olla isiklik abistaja ühe inimese juures üle aasta... Tegelikult arvan, et lõpetada koos töötamise on õige aeg siis, kui on äratundmine, et ollakse rohkem, kui sõbralikus töösuhtes või miski nähtamatu hakkab segama töösuhtes... 
Muide, õiged äratundmised on ka ligipääsud uutele emotsioonidele, mis viivad kõikide elusid edasi. 
Minagi, kui erivajadustega inimene näiteks, peaksin kohanduma tava maailma ja aru  saama teistest, kes pole erivajadusteta. Tegelikult kõik oleme erilised. Vajame oma erilahendusi. Kaldteid ja lifte vajavad näiteks lapsevankridki, mitte ainult ratastoolid... Vanaks jääme ka kõik, ja siis vajadakse ühteteist, et vananeda hästi ja väärikalt... 

Maalidega on korras. On ilusti pakkitud.  Ootavad Swedbankis koju toomist. Panga mõistmine ja abivalmistus on suurepärane. Tänud neile.

Hanna on saanud mulle kalliks. Egas ma lõputult pahane ka ei ole... Olen kogenud, et paha olek oma sees ei ole mitte teps hea... Kuigi on hetki, kus halb näitab heale teed. Tuleb osada seda näha...

HEA ISIKLIK ABISTAJA, leia mind üles

Kuna on olnud mõned nädalad tööpakkumisele parktiliselt  vaikus, siis usun,et mind ei ole lihtsalt ikka veel üles leitud hea isikliku abistaja poolt. Seepärast tuletan meelde,  et mina ei ole end peitnud ja vajan isikliku abistajat. Mu rõõm on, kui leiad mind ja isikliku abistaja töö võimalikult kiiresti 😉
Minu leidmiseks ehk isiklikuks sobid Sina, kui oled
kohusetundlik
usaldusväärne,
rõõmsameelne,
rahumeelne,
tolerantne,
julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.
  Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
  Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana füüsiliselt abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus! Või minu vari! Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga. Olen   tööandjana väga paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab Su silmaringi, annab Sinule uusi kogemusi ja väljakutseid,  võib - olla ka uusi häid tutvusi.  
Enda poolt luban ka rahulikku ja mõistvat töökeskkonda, vaheldusrikast ja reisimistega tööd.  
 Hea on, kui isikliku abistajana saad minu juures tööl olla vähemalt 50 tundi kuus. Rohkem tunde veel parem. Konkreetne töö- ehk abitundide arv  sõltub  minu vajadustest.
 
Töötasu tunnihind on hea.

  Minu leidmise korral võta julgesti kontakti minuga: tmloovus@gmail.com või tiia.jarvpold@gmail.com  ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile).  Ole hea kirjuta, palun, miks leidsid mind  ja miks pean Sind valima enda isiklikuks abistajaks!

Usun, et kohtume ja teeme teineteisele säravalt ja põnevalt meeldejääva suvegi!

Suudlusteta aina paremaks... kuid päris tõsiselt

Perearstilt tulles kohtusin tee peal  väga ootamatult hobuse Eiffeliga 😉 Nüüd on modell, kellest olen mitu  aastat unistanud. Tahan hobust maalida, kuid olen pähe võtnud, et mitte suvalist hobust ei maali....  Loodam, et näemeEiffeliga   veel ning võib - olla ka kunagi saan ratsustada. See on üks unistus, millest unistan ka juba ammu - ammu...

Oh, mul ikka jätkub neid täitumata unistusi, mida peab teoks tegema!!!

Käisin perearstil. Tõesti üle pika aja. Mul varsti opp. Soovisin üht - teist endale selgemaks teha ja küsida enne opile minemist. Arvasin, et perearst Marge räägib ikka minuga. Nii oligi.

Tegime ka vereproovi. Kabineti minnes oli küll õel, kes võttis verd, hästi jahmunud ilme, kui mind nägi. Aga ta võttis end hetkega kokku. Protseduur läks hästi. 
Huvitav on minu enda jaoks on see, et viimasel ajal  saadakse mu kõnest hästi aru. Ei olegi eriti tõlki vaja.  Enda ette muigan, et nüüd ei ole ka suudluseteraapiat kõnele või õigemini hääldamisele, kuid järsku on muutunud minu hääldus ja kõne selgeks. Enamus võõrad inimesi, kes  kuulevad esmakordselt saavad hästi aru.
 Kunagi olen öelnud, et suudlemine on parim logopeediline ravi. 

Mulle meeldib aasta ema 2018 Signe. Just see pool,  et  naine ratastoolis, on samaväärne naine, kui iga teine naine. Loodetavasti jälle samm mõistvama Eesti poole. Kindlasti on Signe tubli ema. Mulle meeldib ta ütlemine, et ela ise ja lase lastel elada.
Minu eilne emadepäev möödus rahulikult ja suht toredasti. Midagi erilist ei toimunud, kuid siiski  oli lihtsalt tore päev. Mõtlesin sellele, kuidas ema ja laps saavad alati üksteiselt õppida ja üksteist täiendada. Alati ei peagi ühtemoodi olema, sest hingamisruum peab jääma... Et olla ise...

Sain maaski istuda. Mõnus.

Ilus kevadilm. Ilus rahu südames...

 Olin kükitanud nädala toas.
Võin küll olla rahuliku hea näoga, leppida ja kannatada, et toaski hea ja vahva, kuid... Pikamisi tunnen tasapisi, et miski surub mõistusele ja ajule...  Mina siiski ei ole loodud nelja seina vahele ja arvutis istumiseks!  Tean seda aga ammu ilma.

See nädal on olnud super ilus ilm. Akna taga läks kiiresti roheliseks... Ja  mina lihtsalt istusin toas...

Täna siis jõudsin lihtsalt õue...

Jõudsin esimest korda sel kevadel aiamaakesele. Kartsin hullemat... Veel pole hilja käsile võtta ja aialapp korda teha.  Maasikataimed on ilusad... Kristi kingitud vaarikas on kavanud... Tulbid... Keset maad oli kollase - punase kirju tulp... Huvitav, kirjud tulbisibulad jäid sügisel maha panemata ning nüüd leidsin ikkagi kirju tulbi... Väike üllatus! 

Minuga oli kaasas Nele, kes oli paar tundi meie pool. Nele sööb rabarberit, mis hapu. Mina arvan aga, et rabarber siiski parem kui pulgakomm näiteks... Mul endal pole küll rabarberit, kuid naabri aiamaa tädi Piret lubas näppada...

Mõnus on, kui on oma kohakene, kuhu saab minna, kas või kuulamaks  loodushäält... Täna veel ei saanud varbaid mulda...

Pildid isikliku abistajalt Viivelt

Sõbralik ja kiire vastus

Hommikul oli postkastis Greencube OÜ müügi- ja arendusjuhilt ja juhatuse esimehelt Henrilt sõbralik vastus. Invamaja muretsemine on nagu maja ost. Mulle tundub nii, kuigi ei ole iial ennem maja ostu uurinud ega sellega  tegelenud.

1. Leida mul sobiv maatükk.
2. Minu raha ja eelarve.
Soovitati KOV poole pöörduda. Muid rahastusvõimalusi nende teadaolevalt Eestis ei ole kahjuks. Võimalus on korter müüa ja selle eest soetada maja.

(Jäin mõtlema, palju on üldse Eestis puudega inimesi, kel on oma korter ja seesugune võimalus maja ostuks üleüldse...)

Täna julgevad pakkuda invamaja juba siis ka minu soovidest tuleneva visuaalse majamudelile invamajale vajalike seadmete ja varustusega. See tähendab, et saame lähtuda nii ümbritsevast arhitektuurist, hoone paiknemisest krundil jne.

See meeldib mulle. 

Kui ma esitaksin kõik omad soovid, millest eile õhtul kirjutasin, siis peaks küll väga uhke invaloss tulema! Aind sõna inva jätaksin lossi ees ära... Nii puudeline mina ka ju ei ole, et loss peaks olema invaloss!!!

Niisiis, nüüd tean, mida soovin paari aasta pärast sünnipäevaks - lossi...
Natu higistada ja vaeva näha, egas see unistust pole ka ebareaalne.

Vaja tobedat tunnet, et teha samm unistusesse...

On  olnud mööda päev... Tunnen tobedat vastikut tunnet. Aeg ajalt on tüdimus, et pean pidevalt kellelegi meelde tuletama, et halloo olen olemas... Mõnikord tunnen väsimust oodata ja kannatada, et ehk kunagi saan minna sinna - tänna, ehk kunagi saan teha seda ja toda jne. '
See ei ole see, et tahaksin olla keegi teine, omal jalgadel...
Ei.
Olen vägagi omal jalgadel. Seisan tugevalt kahe jalaga maa peal.
Mind häirib meeletult viimasel ajal see, kui jäetakse mind ootama asjatult, sest tehtud kiiresti ümber oma plaan. Mõistan suurepäraselt, et kõikidel on omad plaanid ja isiklik elu. Muide ka minul on isiklik elu. Kuigi mina tihtilugu pean oma isikliku elu jagama kellegiga - ausõna, ka see vahest on kohutavalt väsitav. Siiski on minu elus saladusi, mida teavad vähesed või ei teada üldse.
Täna nii hull ei olnudki.
Mõni asi lihtsalt jäi tegemata.
Kannatanud ja ootanud olen palju. Vahetevahel mõtlen juba, et mul on igavene elu. Vanasti öeldi, kes kannatab, see kaua elab. Nojah...
Või on harjutud, et Tiia ootab ja kannatab - ta ongi selline kannatlik.
Olengi.
Vahetevahel siiski ei jaksa olla...

Surfasin siis niisama netis... Tujutult. Tüdinenult.
Leidsin invamaja http://www.greencube.ee/-/invamaja.html - sellest olin kuulnud juba vist eelmisel aastal. Mõned sõbrad ütlesid, et ehk on sinu jaoks... Tookord vaatasin ja mõtlesin, mis ja  kuidas võiks lahendused olla ning sinna paika see jäigi... Täna aga võtsin kätte ja kirjutasin GreenCube OÜ-le. Lühidalt. Eks näis, kuidas vastavad - siis saaks edasi mõelda...  Kuid võimalik, et selles võimaluses peidub mu suur unistus: väike ateljee + galerii + koolitusruum + isiklik voodituba või elunurk väikese aiaga.
 Kui hea oleks aeda minna abistajata!!! Poleks üldse probleemi nagu praegu, millal ja kas ja kellega saan aiamaale... Ja üleüldse hea ilmaga õuegi...
Usun, et maja oleks parem kui korter alumisele korrusele nt omas majas. Praegu  oleks taaskord võimalus pingutada kuidagi ja saada korter esimesele korrusele, kuid tõesti ei viitsi enam maksimaalselt pingutada... Olen proovinud... Endal kahtlus uss südames, kas tahangi uut samalaadset korterit, kus peaksin nagunii kõik kohandused uuesti tegema, mis mul juba siin on... Võib - olla kahtluse uss pidurdabki kõike... Minu unistuses on siiski majakene ...

Maja juurde saaks võtta koeragi...

Selleks korraks aitab küll kirjutamisest.
Kirjutamine hea teraapia...

1. mail enne Lihula sõitmist nägin, et õitseb 😊

Päris töine esmaspäev... Isegi värvidega mäkerdada jõudsin. Koristasin. Ja nii edasi. Päev üksi toimetamises. Vahel meeldibki mulle see. Saab oma mõtteid kuulda. Täna meeldis.

Aiamaale ei ole ma ikka veel jõudnud. Sellest on tuliselt kahju. Kuigi Kaagveres on hunte nähtud, ka  aiamaadel... Kole lugu. Arvan siiski, et nii hull see asi edaspidi ei ole... Mina küll ei mäleta, et siin kandis oleks hunte nähtud... Rebased, metssead... Mitte aind loomad ei takista mul aiamaale minna, vaid ka kiire aeg mul endasl.

Uut isikliku abistajat pole ikka veel silmapiiril. See on kuidagi kummaline 😊 Tõsiselt. See on tõesti mingi nähtamatu sein ees või nagu keegi kuskil teaks, et ei ole minu leidmiseks see õige hetk... Mul tuli idee, et teha vingem töökuulutust...
Tõsi, üks tüdruk või naine - ma ei teagi, kumb õigem on, uuris küll, kuid momendil ta ei saa... Kõnest sai suht aru, kuigi lõpuks suhtlesime sõnumidega. Kuid talle oli oluline esmalt, kui vana olen. Nojaa, jäin mõtlema, et mu jaoks ei annaks vanuse info midagi olulist tööandja kohta ning seda enam, et ma ei oska oma hingelist vanust või hoopis noorust öelda st ametlik vanus minu puhul  ei loe mitte midagi...

Sain kutse Salu kooli rahvusvahelisele konverentsile "Erivajadusega laps - tavakool vs erikool". Mina ei saa minna, SEST olen 4. juunil ise Võnnu Keskkoolis õpilastega kohtumas. Tundub huvitav. Kuid see on jällegi see teema läbi aegadega, mis ei saagi kunagi otsa. Mulle tundub, et iga põlvkond püüab miskit uut öelda või leida, kuid millegipärast on see küsimus alati päevakorras. Mina muidugi olen kahe jalaga tavakooli poolt. Ja jään selle arvamuse juurde elu lõpuni.
Kirjutasin lühikese kirja Salu kooli. Ma ei saanud kohe vakka jääda. Kirjutamata jääda. Eks näis, mis vastus tuleb. Egas ma väga ei ootagi. Lihtsalt ükskord võiks Salu kooliski käia... 😊 '
Aga kel huvi ja saab minna, uurige ja  registreeruge www.salukool.ee
Mina lähen tavakooli 1. - 3. klassi õpilastega  kohtuma.  Usun, et 3 tundi saavad olema väga põnevad.
Ahaa, kui teha konverents, erivajadusega õpetaja , kas tavakool sobib 😀 See mõte tuli tõepoolest just nüüd... Aga see läheb ju teemaga ühte... Minu meelest. Ja palju laiemalt veel...

Õues on roheline. Üle öö.
Kevad.
Armuks ka õige... Kuigi sedagi võib ju igal ajal teha... Mitte vaid kevadel... 😜

Öölaulupidu eile

 Välk - pauk sai otsustatud, et saab mindud see aasta viimaks ometi tudengite öölaulupeole. Tegin Hannaga süüa, ja ta ütles, et tema tahab minna.
Mina ütlesin, et tahaksin ka, et ükski aasta pole aga saanud minna, ei ole olnud nagu kellega minna.
 Samal hetkel teadsime, et lähme seekord koos.  

Kaasas oli väike Silver oma käruga.

Lumepargis, kus mina käisin eile esmakordselt, oli jupp kruusateed, kus keeruline kaht rallimasinat - ratastooli ja vankrit - korraga lükkada. Üks armas tüdruk tuli meile appi. Hakkas Silveri käru lükkama.


 

                                       Naeratasime laulu Naerata ajal.                                             

Hanna viis peo lõpus enne poisi autosse. Mina jäin veel naudima lisa laule. Siis imelik ja kummaline hetk, aga tegelikult üldse mitte paha. Üks noormees tuli mind kallistama. Lihtsalt kallistas. Ei öelnud  mitte midagi. Arvan, et oli kuskilt välismaalt. Sest ta seltskond seisis natu eemal ja naeratasid ka sõbralikult. 

Siis tuli veel üks noor ema lapsevankriga minuga rääkima, mida üksi teen... Vastasin, et naudin pidu. Tema, et nii peabki. 

Peabki ju, kui võimalus on!

Ilus öö oli.

Kuigi lavale ei näinud  ma eriti. Mõtlen, et laululava oleks olnud parem koht suure laulupeo jaoks... 

Vahelduseks...

 ... näituste rallidele rallisin täna Eesti Psühhodraama Ühingu üldkoosolekule.
Seda teadsin tegelikult ammu ette, kuid ma ei olnud kindel, kas saan  minna ja kas viitsingi minna jälle Tallinna. Paariks tunniks.

Aga mul endal oli väike rutiin värvidest ja näitustest, siis otsustasin siiski püüda minna. Ja mõelda millegile muule, kui kunsti tegemisele. Kuigi psühhodraamagi on omamoodi kunst, minu meelest. Elu on ka kunst. Elamine  on suurim kunst.

Hanna oli nõus sõitma ja mind abistama.

Kaasa tuli ka Maarja, kes igatses samuti miskit psühhodraamast kuulda nagu minagi.




Õhtusöögi sõime Põltsamaal kohvik  "Rivaalis". Seal oleme Maarjaga omal ajal päris palju söönud... Minu  psühhodraama õpingud olidki umbes kolm aastat pea iga kahe kuu tagant Põltsamaal.

 Meiega oli veel väike Silver, kes õppis kohvikukultuuri. Alles täna panin tähele, et lastenurk, mis oleks lastele igati oluline ja tähtis, puudub Rivaalis. Silver oli sellele puudumisele vaatamata asjalik. Eriti piruka söömisega.

Kurb, et jõudsime pealinna alles pärast kella 17-st, muidu oleksin viinud sõbrad Swedbanka näitusele... Moreno keskus on ju sealsamas...

Need jäljed südames meil - teil

Koristasin enne Tallinna - Lihula - Pärnu ralli blogimist . Elamine oli paras segasumma suvila... Häiris see...
Tallinna - Lihula ralli läks hästi. Tagasi teel, Pärnu - Viljandi  vahel hakkas küll tagumine parem rehv tossama ja oli kuum, kuid  midagi hullu pärast polnud. Lasime ka Viljandis Uku juures  jahtuda...Minu jaoks on see tee lõik ennemgi "naljatanud", paar aastat tagasi, kui tulime Kristi nr 1-ga Pärnust ning kütus sai otsa ja tolleaegne Viljandi maavanem aitas hädas välja.
Pärnus oli kummaline vahejuhtum. Tulime Maksimarketist välja. Auto esimese rehvi juures askeldasid kaks meest - noorem ja vanem - ja kui Kristi küsis, mis teete, siis selgelt vastust ei saanud. Istusid uhkesse autosse ja tõmbasid uttu. Me ei osanud miski mõelda. Aga kallid pärnakad, olge igaks juhuks ettevaatlikud: te autosid võidakse võõrate meeste näppida poolt päeva ajal!!! Võõraid masinaid vaatan vahel minagi, kuid ma ei roni parklas võõra auto alla. 😋
 Muide,  seekord sõitsime kokku päris palju - 650 km - kuid me ei pannud õieti tähelegi. Kindlasti oleme Kristiga pikemaidki maid paari päevaga maha sõitnud...

Tallinnast sõtsime läbi välgu kiirusel. Kati tõi maalid auto ja kallistasime ja oligi kõik.

Ööbisime Sakste Majas, mis oli ainult me kolme - minu, Kristi ja Johanni päralt. Hästi soe ja sõbralik vastuvõtt. Meid ootas Ilona, kes oli abivalmis.
 

Minu üllatuseks olen olnud ebateadlik. Nüüd tean aga:
Lihula on linn
ja nüüd Pärnumaa. Mitte Läänemaa...

Kahju, et lõunaaeg oli külm tuul - ei saanud jalutada Lihula mööda. Soovisime küll... Sõime selleeest hubases kohvikus.

Panin tähele, et mitmeid kaldteid pea tänaval. Ja tänava auke oli vähe...

Lihula raamatukogu on armsalt kodune. Saime isegi nö paljajaalu näitust üles panna.

---

Kristiga.

Kui ma ei eksi, siis sai  viiendat korda näitust Kristiga teha.  Seekord oli Kristile minuga kaasa tulek väga ootamatu. Ma olen aus, natu kartsin ta pärast. Ega ma ei tahtnud eriti, et mind tõstab jne. Usun, et saime kenasti hakkama, sest meil on hulk kogemusi, kuidas kergemini toime tulla...

Loodan, et beebist saab kunstiinimene ;)

Imetore raamatukogu juhataja Ulvi. Panimegi kolmekesi näituse üles kahe  tunniga.

Kolm talvist maali said jõulu - raamatu - puule. See on erilist, mulle meeldib 😉

Selle näituse avas muusikakooli õpetaja Mati  tsülofonil. 

Gerstiga.

Gersti on  see inimene, kellega kohtusin juhuslikult ja üllatavalt Virtsust, läbi autoakna. Tänu väikesele turvatoolile, mille järgi Hannaga läksime pärast Keila näituse avamist ja mille müügikuulutuse leidis hoopis Veiko.

Mina Gerstit ei teadnud ega tundnud. Tema mind vägagi hästi.

Gerstile suur aitäh, et näitus Lihulas saigi teoks.

Kõikest üllatavast näituse tekkimisest räägiti avamisel.

Ups, kohtusin Tiiduga 😊 Tiit on "´Ratastoolitantsu" filmi üks pea tegelane nagu mina. Mina olin ainus tüdruk...  Tuli välja, et ka Tiit tegeleb kunstiga, laulab meeskooris ja punub korve jne. Loodetavasti saab ta näitus pärast mind olema. Nii sai vähemasti kohapeal kokkulepitud.
Me oleme filmist kahekesi, kes elavad veel... Kahjuks... või õnneks...

Huvitav, et filmi tegemise ajal me omavahel ei suhelnudki... Mina ei mäleta. Täna mõtlesin sellele... Muidugi ma olin noorem ka kõigist meestest, kes filmis osalesid... Või ma ei julgenud nii vabalt suhelda nagu täna suhtlen...

Ja siiski on jäljed südamesse jäänud, ja astuvad aina uusi jälgi... See on vahva ja põnev. 31 aastat tagasi tehtud filmi jälg teeb uusi jälgi... Olen kuulnud aeg ajalt, kuidas mõjutas "Ratastoolitants" puudega inimesi elusid ja minagi... Aga et mina  - ANDEKS, see on liialdus küll. Olen lihtsalt elanud oma elu. Ma pole mõelnud eriti muutmisele, kui siiski, siis ainult  paremaks ja positiivsemaks, mitte alla andmisele... Nojah, häirin ühiskonda lapsest saadik! See ongi lahe!

 Lihula Pärnu vahel tegime lille korjasime pausi.

 Pärnus saime Agega viivuks kokku...
Tegelikult soovisin mere äärde minna... Tuuline oli. Mõtlesime, et külm... Aga usun, et Karel, kus ta iganes on, teab , et  mu südames tema jälg ei kao ealeski... Pärnu seostub  ikka esmalt Kareliga...

Volbripäevaks

Olgem armsad ja targad väikesed nõiad :)