Minu tänu raamatuperele, kes soovisid ja lubasid minu näitus seal korraldada. Nagu aru sain, on minu maalide näitus neil esimene selle taoline. Ja muidugi erilisem sellegi poolest, et kunstnik loob jalaga.
Sõbra aitäh Katrinile, kellelt tuli näituse mõte juba mõnda aega tagasi... Ja selle eest, et Katrin oli avamisel mulle nii sõbranna kui ka abistaja. Me mõlemad pabistasime, mis kuuluski aga asja juurde. Saime ilusti hakkama. 😉
See näitus on minu jaokski omamoodi eriline - on ju kirjutused, üks luuletus lugeda (selle kohta kuulsin juba häid arvamusi, mis annavad julgust ehk rohkem luuletadagi), mõned ajakirjad, kus on minust lood ... Ainult meil Katriniga ei ole alles seda "Noorust", kus Kati leidis mind kirjasõbrannana. See võis olla aastal 1985 või umbes nii, või isegi varem. Ei suuda välja mõelda, kui kaua teineteist tunneme. Eluaeg!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar