Taevaski nutab
                  minu kuumi pisaraid
                  rahena lumme


Vaatasin päeval aknast kevadvihma. Meenus see haiku. Naeratasin endamisi. Täna tundusid pisarad kuidagi kerged, kuigi kuumad... Lund ka ei olnud... Kuid tunne oli... taevas nutab...

Jäädes iseendaks ronin tähtede poole. Rahulikult. Kannatlikult.  Omamoodi ronin ülespoole.
Vahel potsatan tagasi alla.
Turvaliselt.
Et taas ronida...

Minu havisaba õitseb jällegi... Minu meelest kolme aasta jooksul neljandat korda. Mul on see lugemine juba sassis... Aga kui vana havisaba üldse on - tõesti ei tea. Sain ta naabridelt umbes viisteist aastat tagasi. Alles kolme aasta eest õitses esimest korda. Ma polnud ennem havisaba õitsemist näinud. Ja mina ei ole ainuke, kes ei olnud näinud - ikka ja jälle kellegilt, et ta näeb esmakordselt õitsemist... Olen kunagi juba bloginud, et havisaba õied on meemagusad. Proovisime Kristaga järele. Nagu lapsepõlves proovisime igasugusi taimi ja muid asju... Ärge tehke järgi! Mürgine! Kuigi me Kristaga elame siiani. 😊 Ega me ei söönud siis, proovisime keeleotsaga...

Ahjaa, püüate arvata nüüd, kelle haiku... Keegi Tiia kirjutas selle pubekaeas 😜