Ühte pühapäeva võib mahtuda nii palju ikka 😀
Olin selle hea tunde unustanud... Kuid palju tehes on enesetunne hoopis palju parem ja värskem.
* Salemi kirikus laulis Maarja Jumalateenistusel. Seekord üllatas Maarja tõesti oma häälega. Kuulasin. Mõtlesin, kust see super hääl Maarjal lõppude lõpuks ikkagi tuleb 😋 Ütlen veelkord, et Maaja on superstar, ja nüüd saab aina parem superstar!
Nägin mitmeid sõpru, tuttavaid ja uusi toredaid inimesi, kes aga loomulikult teadsid mind kunstnikuna.
Salemis oli ka äge Eesti - Läti kunstnikke depressioonist näitus. Mulle meeldis. Ma ei näinud musta masendust, pigem värvilisi lootusi.
Usutavasti leidsin endale uue järgmise näitusekoha... Sain juba veidi uurida mis ja kuidas ja kas üleüldse minu näitust soovitakse... Nagu esmalt ikka.
Ma ei mäleta, kuna käisin pühapäeva hommikul Jumalateenistusel... Vahel on kosutav. Ma ei ole nagu ühegi koguduse liige. Olen küll ristitud Nuia kirikus, kuid seal ainult ristiti, kui olin 14 ning rohkem pole seal käinud. Seal oli mu esimene teadlik kokkupuude usuga... Täna usun, et igaühe südames on usk, millesse ta usub. Kindlasti on olemas kõrgem võim, mis määrab saatust... Ja kõige tähtsam siin elus on siiski armastus.
* Käisin Märt Saare lasteraamatu "Mann ja roosa rott" esitlusel Tasku keskuse Rahva raamatu poes. Äge oli!!!
Salamisi puges mullegi sisse raamatuesitluse pisik, kuid enne esitlust peaksin valmis saama ja kirjutama raamatu. Paar mõtet mul on... Ja olen nõus Märdiga , et kirjutamine on rahustav.
* Cookbook´is kustutasin tühja kõhutunnet. Koogi ja kohviga.
* Rimis.
* Kodus pühapäevalikult pannkooke küpsetatud.
Ja veel. Täna on ajalooline päev. 😉 Tegin esimest korda elus oasuppi, aga konservubadest ja võileiva juustu püreesuppi. See kõlas veidralt, kui Viive rääkis, et teeb sedasi kiirsuppi. Huvi pärast tuli kiusatus proovida.
Ma EI söö oasuppi ega ube.
See supp on normaalne. Söödav.
* Pesu pestud. Saab nüüd jälle õues pesu kuivatada. Pesul õuelõhn on parim!
Hommikul oli pisut kiire. Aga kui on kiire, siis läheb ikka absoluutselt kõik tagurpidi ja valesti, mis lõpuks on ikkagi õigetpidi.
Unustasime Viivega kogunisti autovõtmed autoukse ette. Parkimismajas. Ma tavaliselt jälgin autod valvsa pilguga üle, kuid olen tähelepanud, et iga uue autoga - minu jaoks uue autoga - lasen end kuidagi lõdvaks. Ei julge nagu isikliku abistajat tema auto juures kontrollida... See tundub kuidagi kummaline. Aga kui auto saab juba omaks, siis olen taas tähelepanelikum... Õnneks kõik oli autoga korras!
Aitäh isikliku abistaja Viivele, et tänane pühapäev sai täpipealt selline nagu soovisin ja pisut rohkemgi 😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar