Kaisulinnust palju muuni...

+

  Mängufilm 1 + 1 (Intouchables, Prantsuse 2011) ETVs oli see, mida praegu vajasin. Juhuslikult hakkasin telekat piiluma, mis seal on. Oli film. Filmis ratastoolis härra... Filmi  lõppu olen kunagi kuskil näinud...

Kui palju oleneb teisest inimesest sinu kõrval, et elu muutuks...  Ka ühest abistajatest sõltub palju, ehkki võib - olla tööülesanded ei luba nii mõndagi või mõnikord ületakse oma töö piiri. Aga see olenemine sõltub oskusliku ja kavalalt piiril olemist... 

Seda tean iseenda kogemustest oma isiklikke abistajatega.  Mitte kõik ei ole neid edasiviivaid nippe mulle andnud... Tegelikult siin super hea alateadlik koostöö omavahel st kui ma ei julgegi kõva häälega välja öelda, mida soovin südamest, kuid siiski soovin südamest, siis väga hea abistaja tunnetab selle ära ning "viskabki mind külma vette"... 

Kuid seda võib teha absoluutselt tegelikult iga inimene igale inimene, kelle vahel on selline keemia!!!

Olin sellele terve pika vaikse laupäeva toimetades endamisi mõelnud.  Et vajan siiski väga häid isiklike abistajaid, et omaenda eluga edukalt ja üllatavalt endalegi edasi minna... Sest mind takistab hoopis muu kui ratastool. Mind takistab vahetevahel endasse mitte uskumine...ja mõned tundedki, mida ei ole - kui olla aus iseenda vastu. 

Aga eilne päev oli tore.

Toimetasin. 

Koristasin. Mõistsin taaskord, milline nauding on isesaamine koristada. Omas kodus. 

Kuulasin oma mõtteid. 

Värvisin mune. Ahjaa, munadega juhtus see, et tegin koksimisi iseendaga. Muna korv kukkus lihtsalt põrandale enne värvimist. Olin kopajalg!!! Aga noh, võitsin iseend ja värvisin siiski mõras mune.
Siis leidsin Kaisulinnu üles. Panin Kaisulinnu munadepessa.
Usun, et paljud ei teagi, et Kaisulinnu tuli minu ellu äkiliselt Saaremaalt 12 aastat tagasi... Arvan, et seda ägedalt - lahedalt - lollimängu mäletust mäletavad veel Maarja ja Pille... Siiani on mul alles Kaisulinnu, mille kinkis Pille hoopis Eedenis... Saaremaalt ma ju teda ei leidnud.
Kui poleks olnud Kaisulindu, võib - olla ei oleks toonane Saaremaa reis meeleski... Nüüd tuleb alati meelde, kui näen oma Kaisulindu, kuidas me tegelikult naersime, kuigi tüdrukud lubasid mind millegiga visada, kui kord veel ütlen Kaisulind ... ja nii me jalutasime 7 km Sõrve säärel...

Kell saab 2 öösel. Kaua pole  nii hilja bloginud. Puhanuna. Päev oli toimekas. Mina ei ole väsinud.
1 + 1 -st sain hea suure energialaengu.

Mine tea - ehk kunagi leian veel Õige Härragi...

Teeks täna 1. aprillil nalja, et ma ei teegi nalja ega naeragi.
Kas õnnestuks?
Vist mitte.
Muigan juba omaette...

Hoidkem endid ja üksteist.