Täna mõtlen vanale, kes on 40 aastat kuskil kõrgel, kuid lähedal ingliks....
Tänagi mõtlen elu üle järele nagu soovitas mu vana, kui olin olnud paha tüdruk... Nüüd usun, et vana soovis, et mõtlen nii ka hea tüdrukuna. Ma ei mäleta, et vana oleks mulle öelnud "Paha tüdruk..." Talle ei meeldinud minu teod, mida tegin, vahetevahel. Kõik, mis tegin, tegin ju iseendale. Sellest saan aru alles nüüd suurena tüdrukuna 😉 Ja nüüdki, kui tunnen, et midagi viltu või ka väga hästi, mõtlen elu üle järele.
Usun, et vanaema ja papagi on ülapool pilvi minu üle õnnelikud ja uhked...
Paari päeva pärast, 12. aprillil, saab papa surmast juba 10 aastat... Uskumatu... See ei saa usutav olla ja siiski on nii... Kui kiiresti aeg möödub... Kui palju on juhtunud minu elus... Papata... Kuigi ta oli raske inimene - alkohol - mõnikord ja suhteliselt tihti, siiski vahetevahel igatsen ikkagi tedagi ...Ta ei öelnud mulle väga tarka, kuid mõnikord pigistas tugevasti mu kätt - sünnipäeval, uusaastaööl - nagu ütleks, et ole tugev...
Kadunud inimesi, kes on olnud kallid mulle, ei asenda mitte keegi. Kuigi nad saadavad kindlasti mu teele häid inimesi... Ja kas peabki neid keegi asendama... Ei, mitte...
Nii hea on mõelda, et sain vanaemalt ja papalt nii palju õppida ja õpin edasigi...
Aprill on olnud mu elus väga kurb kuu...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar