Täna oli tõesti päev iseendale mul.
Sain linnas rahulikult jalutada. Üle pika aja. Autodega on küll tore sõita, kuid kolmveerand linna möllust jääb autoaknast nägemata - kuulmata - tundmata... Päriselt ei harju ma auto mugavusega ealeski. Mulle meeldib "jala käia" endiselt.
Oli veel nii ilus ilm. Päikeseline. Kevadine.
Käisingi surnuaias.
Ja siis - jälle üle paari aasta - Pierre kohvikus. Kohtumas Kaupoga. Meie vestluses tuli üks hea pärl, mida mina nüüd pean alati meeles: Inimeseks olemiseks ei ole ju vaja mingit paberit. Seega, kas on ilmtingimata vaja omaenda karjääri tegemiseks mingit paberit. Ei ole ju. Mul ei ole ühtki kunsti õppimise paberit ning ometigi olen teinud kunstnikuna karjääri 😉😊 See on lihtsalt ja uskumatult nii. Ja miks siis ma ei saa oma teise unistuse - sooviga edasi edukalt minna, kuigi mul on küll selles ainult alles üks väike paber, ei rohkem ega suuremaid. Aga mul on miskit väärtuslikumat kui paber... Tahe olla olemas .
Soov jagada ja kogeda, tegutseda.
Anda teistele rõõmu ja positiivsust.
Alati saab õppida. Õppida igas asjas ja igal ajal.
Samal ajal aina rohkem hakata tegelema koolitustega ja aitamisega.
Tõsi, olen sellele ju mõelnud palju - palju.
Ja ikka olen takistuseks mõelnud kurvastuseks, et mul ei ole kõike jaoks paberit.
Muidugi olen end püüdnud sellest mõtest eemale hoida, kuid sageli ei ole see õnnestunud... See on olnud nagu kahevõitlus iseendaga.
Nüüd aga saan aru, et enam ei saa süüdistada kedagi ega midagi.
Ei saa süüdistada isegi olematult paberitki.
Kõik algab siiski iseendast!!! 😉😊💓
Seda tean siiski alati, kuid vahetevahel keegi, kes usub sinusse, meenutab lihtsaid tõdesid.
See annab julgust püsida oma valitud teerajal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar