Silver tegi pildi minu sünnipäeva lilledest. Nagu päris ju! Kingitused ja kommid ja kook olid ka.
Kuigi kaks päeva ei lubatud süüa. Siis tuli raviarst küsides, miks ma ei söö... Valvearstid keelasid.
Olin segaduses.
Näljane ka lõpuks...
Aga tegelikult paljud teadsid, kes olen - kunstnik. Kuulus kunstnik. Palati naabrimemm Elve oli üli õnnelik, et minuga kohtus - olen juba viis aastat ta LEMMIKKUNSTNIK.
Ultraheli arst esmaspäevahommikul uuris kõhtu ja järsku küsis, kas ikka maalid ja maali ikka palju edasi...
See kõik andis mulle jõudu juurde. Vahepeal olin küll väga väsinud ja tüdinenud...
Enne kojutulemist vaatasime Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilastega Kristiina ja Liisiga minu videot. Jõudsin kõigele lisaks veel noori koolitada. Mind end ajab see ka juba naerma. Kust kohast tuleb säde minu sisse - ma tõesti ei tea. See oli ka küsimus, millele pidin mitmeid kordi vastama.
Kristiina osakonna vanemõega palus haiguslugu teha minu haigusega. Olin muidugi nõus. Mõtlesin kohe, et koolitan natu rohkem kui ühe haigusloo kirjutamine... See olen ju mina! Teisiti ma ei oskagi... Vanemõde, kelle nime ma rinnasildilt ei näinud lugeda, oli hästi tore ja sõbralik. Üliõpilasele toetav. Niipalju kui nägin.
Muide, minu haigusloos on apsakas. Esmakordselt sain teada, et mul on kaasasündinud puue, mitte sünnitrauma tõttu... Nimelt kirjutan lihtsamalt siia, kuid mõte jääb samaks. Olin eile kodus lugedes tükk aega tumm - pime - tardunud... Oleks nali, siis oleks päris hea nali, kuid...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar