Positiivsem lisa haigla olemise loole

Silver tegi pildi minu sünnipäeva lilledest. Nagu päris ju! Kingitused ja kommid ja kook olid ka.

Kuigi kaks päeva ei lubatud süüa. Siis tuli raviarst küsides, miks ma ei söö... Valvearstid keelasid.

Olin segaduses.
Näljane ka lõpuks...

Aga tegelikult paljud teadsid, kes olen - kunstnik. Kuulus kunstnik. Palati naabrimemm Elve oli üli õnnelik, et minuga kohtus - olen juba viis aastat ta LEMMIKKUNSTNIK.

Ultraheli arst esmaspäevahommikul uuris kõhtu ja järsku küsis, kas ikka maalid ja maali ikka palju edasi...

See kõik andis mulle jõudu juurde. Vahepeal olin küll väga väsinud ja tüdinenud...

Enne kojutulemist vaatasime Tervishoiu Kõrgkooli üliõpilastega Kristiina ja Liisiga minu videot. Jõudsin kõigele lisaks veel noori koolitada. Mind end ajab see ka juba naerma. Kust kohast tuleb säde minu sisse - ma tõesti ei tea. See oli ka küsimus, millele pidin mitmeid kordi vastama.
Kristiina osakonna vanemõega palus haiguslugu teha minu haigusega. Olin muidugi nõus. Mõtlesin kohe, et koolitan natu rohkem kui ühe haigusloo kirjutamine... See olen ju mina! Teisiti ma ei oskagi... Vanemõde, kelle nime ma rinnasildilt ei näinud lugeda, oli hästi tore ja sõbralik. Üliõpilasele toetav. Niipalju kui nägin.

Muide, minu haigusloos on apsakas. Esmakordselt sain teada, et mul on  kaasasündinud puue, mitte sünnitrauma tõttu...  Nimelt kirjutan lihtsamalt siia, kuid mõte jääb samaks. Olin eile kodus lugedes tükk aega tumm - pime - tardunud... Oleks nali, siis oleks päris hea nali, kuid...

Jätk haigla olemise loole ehk haiglas jääb ellu võitleja

Teen lühidalt, kuigi haiglavoodis lebades tahtsin romaani kirjutada.

EMOS juba algasid hea ja halba võitlus.
Paluti isiklikul abistajal koju minna, helistavad, kui selgub, mis minuga saab. EI helistatud.
Minu poeg Silver, kes sõitis välismaalt koju juba, helistas ka. Lubati samuti helistada. EI helistatud. Ma ise sain läbi pahaolemise aru, et kellest rääkidakse on  minu Silver. Õed - arstid arutasid, kas on võimalik, et tal on poeg... Naeratasin omaette.

SILVERIGA ei suhtlenud keegi. Minu omaenda kõige lähedasema inimesega. Kuigi ta palus. Käis tihti mind vaatamas.

Isikliku abistajale Oksanale helistati mitu korda järjest, kui teati, kuna koju saan.Seda tegi ka haigla SOTSTÖÖTAJA, keda ma ei näinudki.

KAS MA RÄÄGIN - see oli küsimus, mida kuulsin sadu kordi.
KAS MA ARU SAAN - see oli teine küsimus, aind natu vähem.
OLEN NII VÄIKE, et põetajad vaatasid ja otsustasid, et nad EI JÕUA MIND TÕSTA ÜKSINDA.
RATASTOOLI tõi Silver kodunt, sest öeldi, et neil pole. Ja nad ei pane mind istuma. Pühapäevaõhtul panin end maksma, sest mul oli juba lamamisest väsimust. Jalg oli kange, et mobiiliga ei saanud hakkama kohe... Vahepeal olin headel hetkedel külalistega ratastoolis istunud, isegi tilgutiga koos sõitnud.
WC - ei. Mähkmed ja siis tõste ka sageli mind kahekesi. Külalistega käisin wc-s. Eile hommikul koju tulles andsin päris hea etenduse põetajale, kui naeratasin, et ma ei vaja mähit... Mul ei ole neid iial olnud. Ta jäi paariks sekundiks tummalt seisma. Nojaa, kui oleks näinud veel, mis mul seljas oli, siis... 
Saan aru, et kehvadel hetkedel on ehk mähid isegi kasulikud, nt opi järgsel ajal, kuid kui inimene saab ise wc-s käia, siis... või potitoolgi...
Mulle meeldis kõige rohkem põetaja Kalina, kes oli nagu päike ja särav, tõi palati rõõmu.

VEENID mu käel olid õdedele Geale ja Kristiinale superlux. Kunagi varem pole mulle nii hästi kannuuli pandud ega verd võetud.
Emos aga aeti tilgad naha alla. Sealne õde ei pannud uuesti, sest EI saa panna. Nii ütles teistele. Minust oli suva.

Aitäh kindlasti õde Kristiinale. Tema oli esimene õnnitleja sünnipäevahommikul.

Arstid, valve ja raviarst Samovitš eriti minuga ei rääkinud. Alles eile panin ta endaga rääkima, selgitasin, kes on isiklik abistaja.

Seega, ega ma ei saagi aru, kuidas endoskoopiline opp läks. Kindlasti mitte tavapäraselt, SEST ARSTID EI ARVESTANUD, ET PISUT TEISTMOODI, puudega ja väike ka. Paljus on ebamääraselt vastuolu.

Praeguseks on uus kirurgiline opi aeg teada, kuid siiski tahaksin teada, milline risk või oht tegelikult mul on, või ei olegi... Otsin nüüd teisigi arste, kes oskavad ka rääkida ja selgemalt. Mul on praegu küsimus, kui palju kive sisse jäi, üks või kõik... Rääkidakse üht, haigusloos kirjutakse teist...

Sünnipäeval opilaual ehk kuidas sain OOTAMATULT Maarjamõisas olles uusi kogemusi

Täpselt nädal tagasi õhtul 22 paiku hakkas mul paha. Oksendasin. 
Öösel helistasin esimest korda oma IAT ajaloos isikliku abistajale Oksanale. Mul oli tõesti paha.
Esimene kiirabi öösel arvas, et mingi viirus. Tehti süsti, et läheb  paremaks.
Hommikul otsustasime Oksanaga, et kutsume uuesti kiirabi ning nõuame emosse viimist.
See polnud enam normaalne. Oksendasin... Olin nõrk, et istudagi ei jõudnud...

Nii ma siis "kukkusingi" istudes pikali voodi. Nädalaks ajaks.
See on see, millest olen koguaeg rääkinud, et puudega inimene võib ka haigeks jääda täiesti lambist.
Ja mina kogesin küll, et efektiivsele ravile puudub paljus ligipääs. Just ravimisele ja psühhiliselt. Räägime küll, et kaldteed, potitoolid, tõstetavad voodid, ratastoolid ja mis iganes, kuid... ma arvan, et kõik käega kasutav ei ravi veel pisut teistmoodi patsienti.

Pidasin vastu läbi oma mitte alla andmise, kuigi oma sünnipäeval shokeerisin kalleid inimesi ja ka iseend. Õnneks oli siis tööl õde Gea, kes oli tõesti hästi hingega asja juures, jooksis öösel kella 2ni minu vahet. Tegi ka pisut põetaja tööd.
Sest põetaja - andeks, mulle ei meeldi öelda teiste kohta negatiivselt, kui seekord ütlen - peaks mõtlema tõsiselt, kas põetaja töö sobib talle. Ta käratas kell 2 öösel mulle: "Teil peabki halb olema, te olete haiglas!" Käratasin vaikselt vastu "Soovin Geat, mitte teid." Gea tuligi. Tegi valuvaigistit. Andis lonksu juua. Kohendas teki. Jäin lõpuks magama.

Mul oli sapijuhakivi opp... omaenda sünnipäeval.

Jätkan homme.

Tahan korralikult magada oma voodis. Üks asi, mida haiglas ei saanud teha, oli magamine...

Kodutundemäng edeneb...

AINULT mõni aasta  hoovõttu ja ootamist - ning ongi seinakapiuksed värvitud nagu nalja.
Tulemus on superlux!!!
Minimaalsete vahenditega, ka maalimis õlivärvi ja laki sain kasutada. Ole ju loov!

Värvisime Oksanaga kahekesi.
Mina teeksin kõik ise, kuid... Aga võin kindalasti öelda, et tublid ja vaprad naised saavad ikka ja alati hakkama, kui neil vähegi tahtmist on 😋💕

Oma arvutilaua värvisin ka üle. Kass Bongo otsustas käpamustri lauale teha. Üleüldse ta on värviga koos, eriti saba.












 Esimene pool tänasest oli maalritöine 😋 Teen iseendale meeldiva sünnipäevanädala... See peaks aastaks kaheks - kolmeks kindlasti ja võib - olla kauemakski.

kapi värvimine 19.02.18

Käisin päälinnas eile...

Oksana tehtud soeng

 ... korraks. Kontserdil. Kraftwerk esines Saku Suurhallis.

Päev oli muidu täitsa mõnus päev, kui välja arvata mõned ebameeldivused, mis ei oleks pidanud päeva mahtuma. Hommikul käis peast läbi, et ei lähegi... Sest oli kahtlane, kas leian kellegi viimasel minutil, kellega minna... Plaanisime küll mitu kuud minekut, piletidki olid ammuilma ostetud... kuid me ei arvestanud segavat haigust plaani sisse... Nii saingi minna Hannaga.

Olen väga rahul, et sain minna Hannaga. Hea oli, et Leho manitses ikka ja kindlasti minema. See oli elamus, mida arvatavasti elus enam ei tule või vähemasti nii pea. 😉😊 3d kontsert. Selline kunst - muusika ja masina - ON ulme,  kuidas nad omavahel seonduvad. Ja tohutu täpsust. Selle taga tohutu koostöö.

TV-st või arvutist vaadates pole elamus see kindlasti, kui suures saalis olles.
Egas kuulan sellest muusikat harva. Vahel siiski, kui olen omaette ja tahan end välja lülitada jamadest.

Põrkasin ka paariks hetkeks Sauele. Liia perele külla. Nad üllatasid mind sünnipäevakookiga ja Liia tehtud imeilusa kaartiga.

Saku Suurhallis on mu jaoks vist  väike ebaõnn.
Seekord lendasime Hannaga trepil, kuna suvaline mees - aitaja aitas tõesti väga ootamatult ratastooli õhku tõsta. Hannal kadus ratastooli tagant tõmmades tasakaal. Kukkus trepiastmel. Mina ka kukkusin,  jäin ratastooli. Tõsiselt, ratastooli eest tõstmine ootamatult ja veel oskamatult ja küsimata on kõige ohtlikum ja teeb  tõmbamise palju raskemas. Enne kukkumist küsisid mitmed noormehed ja ka neiud, kas vajame abi. Eitavalt vastust kuuldes naeratasid mõistvalt.
Me Hannaga arvame, et see mees, kes tekitas õnnetuse, ei saanud arugi, et tema on süüdi... Ta ju aitas.
Mina ei saanud haiget.
Hannal põlv katki.
Jah, nüüd võib ju öelda ja tõreleda, et lift on olemas. Seda teadsin ja ütlesin Hannale, kuid ei viitsinud tagasi minna. Usaldan  Hannat treppidel ammu pimesi. Me oleme hullemadel treppidel käinud üles - alla. Sest igal pool pole lifte jne. Tänu sellele, et olen väike ja kerge, siis pääsen ikka igale poole. On olnud elus paar treppi, milledele olen keeldunud isegi sületeenusega minemast.
Ja kui veel mõelda Silverile, kes teeb aeg - ajalt trepil mulle ratastoolis hulle, kuid turvalisi sõiduvõtteid, siis... on  võimalik kõik  pääsetav  mulle.  Siinkohal räägin tõepoolest endast ja oma ratastooliga ligipääsetavust. Mõistan suurepäraselt, et enaamustel inimestel on vaja tingimata lifte ja kaldteid.
Liftis ja kaldteelgi ei tohi ka küsimata ja ootamatult joosta abistama!

Lõppkokkuvcõtes oli eilne mõnus ja õnnelik päev.

27 aastat tagasi...

  ... just praegusel õhtusel ajal ma ei teadnud veel, et paari tunni pärast kuupäeva muutumisel saan emaks...Uskumatu, et sellest on juba möödas juba 27 aastat. Siiamaani vahetevahel ei usu ma, et see õnnelik hetk tuli ja on olnud mu elus... Kuigi on olnud nii rõõmu kui  palju muret emana, aga tean, et on olnud siiski rohkem rõõme.

 Mul on ikkagi jäävalt küsimus, kas on olla raskem ja keerulisem  erivajadustega laps või erivajadustega ema?

Millegipärast arvan, et erivajadustega ema on olla pisut keerulisem. Rohkem vastutust ja otsustust. Ja ka mõistmatust paljude teiste inimeste poolt.

Kas peab otsima alati erivajadustest lõpmatult negatiivselt ja võitlema asjatult tuuleveskidega... Samuti , kas peab arvama alati, et puue/erivajadus on millelegi takistus või ebanormaalne, eriti tunnedele...
Üleüldse, mulle ei meeldi enam väljend "võitlema"... Kellega siis õigupoolest võitlema... Lapsega või iseendaga olles lapsevanem või perega või kaaskodanikega või kellega... "Võitlemise" asemel võiks hoopis elada. Lasta iseendal elada ja teistel elada. Raskustest ja/või eriolukordadest võiks õppida,  mitte koguaeg nutta. Tunta rõõmu väikestest asjadest, mis lõppkokkuvõttes moodustavad suure õnne mosaiiki, kui osata näha.

Täna lubasin iseendale väikese rõõmu.
Ostsin - kinkisin endale pisikese draakonipuu. 

 

Vaarikatort 😉
Kes mind teavad ja tunnevad läbi ja lõhki, teavad, et olen vaarika hull!

Olgu igas päevas meil kõikidel õnnekese kild!!! 😊💓

Kodutundemäng jätkub tasapisi

Uksepiid sai lõppude lõpuks korda. Alo käte tööga. Päris palju aastaid soovisin seda, kuigi olin juba täiesti harjunud toas ukseava kivimüüriga... Närvi ajas kivitükikesed põrandal...  

Ust tubade vahele ma aga ei taha... Olgu mul avatud elamine 😋😊

'

Toredamast toredam talveõhtu armsade ja soojade sõpradega :) Käisime Johanna ja Taaviga tädi Taimal ja onu Valdekol külas. Ka tädi Taimal sünnipäval, mis on samuti veebruaris.

Vaatasime mu videot. Tänu tädi Taimale kohtusingi video tegijaga härra Harriga ju.

Avastasime taaskord, et maailm on väike ja kõik tunnevad kedagi, keda tunnevad meie.

Kui olla ÜKSINDA kodus, siis tuleb teha natu möllu!

 Selle maali tegin just tänaseks sõbrapäevaks. Üleeile ja eile õhtul. Kahe õhtu maal. Päris ideaalne ei ole, kuid mulle meeldib.

Kass Bongo käis salaja maalil, kuid millegipärast oli terve elamine siniseid käpajälgi täis 😋

Sõbrapäev on õhtus. Soovin siiski head sõbrapäevaõhtut, eriti neile, kel ei ole facebooki. Üleüldse võiks sõpradele mõelda  alati kõikjal, mitte vaid sõbrapäeval ning facebookis/internetis...

Aitäh, et oleme üksteisele olemas!!!

Olen saanud palju tänase puhul ilusaid tervitusi. Kõige vähem muideks mees - sõpradelt  - see on naljakas... Olen ammu tähelepanud, et mees - sõbrad ei julge või ei taha või ei oska like´da ja kommides midagi öelda... Ma ei ole tõesti neile pahane. See teeb mulle nalja... Samas paneb natuke mõtlema - mis mul siiski häda on 😊😉 Tegelikult tean ju,  et ka meeste seas on häid sõpru. Mehed on need, kes tavaliselt hoiavad tundeid tagasi... (Ärge nüüd hakkage kohe hooga mind kommima, kallid mehed - see oleks veel naljakam minu jaoks! Sest ei oleks siiras ja arvan, et vaibuks peagi.)
Sõbrapäev on armastusele ennekõige.
Ja tõepoolest mul ei olegi peikat ega kedagi taolist 😀😀😀, kes oleks võinud täna rohkem pingutada. Usun hetkel, et  mina ise ei tahaks ka uut suhet - olen nii harjunud ise  hakkama saama... Jah, vahetevahel igatsen midagi, mis peaks  olema naise elus... Aga kui siis jälle sügavuti mõtlen, et milleks... Ma ei mõtle tõesti enam oma erivajadustele ega vanusele, vaid kõigele muule... Soovin lihtsalt väga väärikalt ja õnnelikku suhet - mu nael on jätkuvalt väga kõrgel. Nii iseendale kui ka potsentsiaalsele teisele poolele. Vähimaga ma ei lepi. Kuigi vahel hirmutab kõrgel olev nael mind ennastki. Öeldakse, et igaühe jaoks leidub keegi - ehk ükskord põrkan kellegiga kokku, kellega mõistame silmapilkselt, et oleme teineteisele õiged.
Ega ma ei otsigi Härra Õiget paaniliselt.
Selleks ei jää mul aegagi. Ei ole ka tahtmist...
Elus tuleb kõik, mis tulema peab.

Seni kuni olen vaba naine ja kuni jõudu jätkub saan ikka hakkama. Ja mulle meeldib ise olla. 
Minu südames on tegelikult tohutult armastust. Armastus on aga väga lai mõiste.
Armastan omaenda kodugi. Kodu, mis ei saa kunagi vist päris valmis. Täna jätkus remont edasi esikus. Värvisime Oksanaga seinad üle. Jala kõrguselt on võimalik mul seinu värvida.
Arvan, et kui leian vaba hetke, siis joonistan midagi seinale. Ikkagi kunstniku kodu 😋

Minu jalgade all, põrandal on vanad ajalehed "Edasi". Aastatest 1970... Naabrimemme, keda enam ei ole, kogust... Omas seinakapist leidsin. Natuke lugesin pealkirju. Hämmastav, aga pealkirjad olid kuidagi tänapäevalised...  Oli mingi äratundmine ja side eilse ja tänase vahel.

Aga jah, momendil olen üksi... See on igati normaalne. Sest minu kallid peavad oma elu elama. Ja mina pean oma elu elama.Kuna olen nii lapsemeelne, siis Silver naerab pidevalt, et mind kui mampsi ei saa üksi koju jätta - mine tea, millega ma hakkama  saan 😀😋 Ega ma isegi vahest ei tea, mis möllu järgmisena korraldan! 

Esiku värvimine 14.02.2018

Kui sind enam ei ole olnud... Ja siiski oled olemas...

Aasta olen mõelnud, mis siis nüüd on, kui sind enam ei ole... Ja siiski olen mõistnud, et oled siiski ikka olemas... Hoopis suuremana, nähtamatuna, õhulisemana... Kuid oled olemas. 😊
Teadsin, et sa ei kao mu  kõrvalt, sest olid iseolija ja isepäine, kange ja hästi lollikindel, kuid samas armas ja meelekindel, toetav ja mõistev, naljatilk ja kavalpea...
Ma ei saa enam homme sõbrapäeval sulle sõnumit saada... Ei oleks saanud eelmine aastagi saada sõbrapäeva sõnumit, kuid ma ei teadnud veel seda... Alguses jahmusin väga, tardusin, kui sain teada, et sind enam ei ole... Siis naeratasin,  tajusin, et sa teadsid siiski, et saatsin, kuigi mobiili ei hoia sa enam iialgi...
Sõprus ja armastus vajab hoopis rohkem kui näiteks sõnum nutikas.
Hingekeelt, mis sõnadeta.ja puudustusteta. Kaugeltki, sadade kilomeetride kaugusest tuntav lähedus.
Seletamatud hingekeelt.
Seletamatud telepaatiat, mis oli meil üle kaheteist aasta...
Seletamatu pidas vastu lahkhelides ja tüllides. Neid oli ikka päris palju. Me olime väga erinevad ja väga sarnased. Võib - olla just sellepärast suutsimegi teineteisele olemas olla.
Sulle meeldis mind üllatada. Igat moodi. Vahel naersin. Vahel nutsin. Salaja.
Olen veendunud, et sa nutsid ka vahel. Salaja. Sest sa olid mees.
Mul on ikka veel alles kuivanud roos - olnud kollane värv tuleb roosile mõelda - mis kinkisid Radisoni fuajees enne tantsimist. Huvitav, et ikka soovitakse roos ära visata - keelan kõva häälega... Hea, et keegi peale tüdrukute ei tea, mis möllu tol ööl tegime, sest arvan, et konverentsi korraldajad lööks käsi kokku või lihtsalt ei usuks praegu enam...
Tegelikult ei olegi palju muutunud minu elus, kui sind ei ole enam olnud...
Sa siiski kummalisel kombel valvad mind tänaseni... Tunnetan seda tihti. Olid naljatilk. Oled naljatilk sealgi, kus sa iganes oled.
Nüüd on minu teha, et olla oma eluga edasi minnes õnnelik ja rahul... Usun, et saangi palju seda, mida sa mulle alati soovisid...
Kuigi mina vaheldumisi ikka naeran ja nutan edasi.
See ongi elu.

 Aitäh Karel, et sinu kaudu kogen ja õpin jätkuvalt maailma avastamist, leidmise ja kaotuse rõõmu - kurbust. Ükskõik, mis mina veel saan või keda leian või keda olen juba leidnud, sind ei unusta iial...   Sa ise ei luba end unustada... Sa olid üks super sõber!

Eilne, hilisõhtune sirkeldus   Pastakade tehnikas.

Mul on tõsine küsimus - mis saab toimuma märtsis - aprillis 😋 Hästi postiivselt.

Paar päeva tagasi postatas minu e-postkastigi edastatud koostöö pakkumine. Edastaja oli meie SJK Kirjastuse Ly. Päris huvitava koostöö pakkumise on teinud Swedbank meie kunstmikkele. Esialgne soov on teha 25. aprillil, kui tähistatakse Eestis Mitmekesisuse päeva,  Swedbanki peamajja Tallinnas näitus. On ka tuleviku plaan, milledest siinkohal vaikiksin. Mulle tundub ka see äge.
Muidugi mulle tundus see tõepoolest kihvt koostöö pakkumine, et vastasin ise Mare Heinluhtile, kes
projektijuht, mitmekesisuse valdkonnajuht Baltikumis. Olen lihtsalt harjunud ise asju, ka oma näituste asju läbirääkima ja ajama. Siis olen kindel, et miski ei lähe viltu või kui lähebki, siis vastutan ka ise.
Praegu loodan küll, et saab olema ühisnäitus.
 
Minu kodu pank on küll SEB, sest et tolle aja Hansa pank (mäletan vist õieti) kohkus, kui tahtsin oma konto avamiseks allkirja kirjutada jalaga... Ja siis läksingi Ühispanka, kus jalaga pandud allkiri toimis,  kuigi vaadati kahtlevalt... Kõik juhtus tunni jooksul. Võiksin öelda, et pea 19 aastat tagasi sai valitud oma jala järgi , mitte millegi muu järgi 😁Täna ajab naerma.

Kuid,
mõtlen juba, et vajan aprilliks Tallinna öömaja. Muidu saan iga nädal Kaagvere - Tallinna vahet sõita nagu tõeline suur tegija 😋😉😊 See edasi - tagasi sõitmine saab ka olema loomulikult mõnus.

Taas AVATUD ukse päev

...  tuleb minu kodus 23. veebruaril 2018 kellast 00.00 - 00.00-ni 😅

Uks on avatud 24 tundi. 

Ootan rohkesti naeratusi teilt, kes igatsevad mind näha sel õnnepäeval . Minult vastunaeratused ning tort ja kohv 😊💕

Rohkem ei oskagi mina soovida  😊, kui koosolemise rõõmu.
Usun aga, et seda ehk mõnigi naerataja päris ei usu teades  mu hullult  suuri unistusi või on keegi, kes ei saa siiski tulla Avatud ukse päevale,  seepärast võite oma südamehäält kuulades naeratust kanda mu a/a -le EE071010010041388017 SEB.

Ekraanis Pilvede all

Täna käisime seltskonnaga kinos. Vanas armsas kino Ekraanis. Mitu aega polnud seal käinud. Minu jaoks on olnud sealses tagareas hästi palju ilusaid ja häid hetki, kui olin noor ja armunud... Kuigi siis oli teistmoodi, kõvad istmed ja nii edasi...
Ja siis olid lahked kinotädid, kes ootasid jälle meid Aivariga kinno...Siis sai ikka nädalas kord või paar... Ma ei ole kunagi nii palju kinos käinud, kui siis poolteist kaks aastat...

Tänagi oli lahke abivalmis kinotädi.

Mõni rõõm ja äratundmine või ka mäletus siin pilvede all ei muutu vist eales...

Vaatasime tüdrukutega "Neljandat õde".
Mulle väga meeldis peidetud sügavus, mis filmis  on. Ma ei hakka siinkohal rääkima, mis filmis juhtub ja on - minge ise kinno või oodake, kui film jõuab tv-sse.  Mina küll ei ütleks, et on lihtsalt kerge meelelahutuslik film. Seda ka, kuid veel mõtlema panev.

 Praegu järjekordselt  mõtlen ja mõistan, et olen tõesti õnneseen, sest mul on siiski oma pisike pere ning palju lähedamaid ja kaugemaid oma inimesi... Kuigi vahetevahel tunnen üksindust ja egas ma ise oskan paljust kurbusest vaikida...
See elu siin pilvede all. Elu nagu filmis... Film nagu elu...

Uus maal peaaegu valmis

Paar kuud jälle hoovõtmist ehk alustasin seda tööd kuskil detsembri alguses... Peast täpselt ei mäleta. Märkmikus kirjas.
Täna kolm tundi tööd.
Tund koristamist ja jalgade pesu.
Nüüd kuivab.
Siis tuleb korra veel kriitilise pilguga üle vaadata ning ka lakkida...

Minu meelest on suht hea tulemus.

Idee sai alguse ühel hilisõhtul, kui läksime Hannaga Prisma. Omaenda maja ees autosse minnes jäin taevast ja kuud vaatama. Ütlesin siis Hannale, et seda tuleb maalida - oli hästi ilus ja mõnus karge öö, kus oleks võinuks juhtuda palju head, salapärast...

Siin see nüüd ongi. 😋

Mulle tundub nagu oleks pildil miski puudu... Kuid tol õhtul jäi miski puudu... Alati jääb miski puudu... See ongi hea, kui jääb miski puudu...
Jääb alles püüdlemine salapärase poole.

Kuu ja talveöö on mind alati võlunud.

Esimene kord, kui Hanna nägi maalil esimesi värve, hüüatas üllatavalt: "Teedki ära!"

Vahel sünnib õhtul poodi süüa ostma minnes geniaalne - ideaalne mõte uue maali jaoks 😊

Pildistada aitas täna Silver.

Kass Bongo on hõivanud väikese Silveri voodi. 😋 Nojah, Jänes Jänksi puuris ei saa ega lasta rahulikult magada. Reisivoodi on ju katuseta puuri sarnane ning veel tekiga!
Nüüd võiks Bongo ka mõni öö rahulikult magada. Ta on öösiti möllanud vähemasti kolme kassi eest. On suutnud lõhkuda ikka päris palju lillepotte ja nii edasi. Ma ei mäleta kasse, kes viie kuuga oleks nii palju suutnud... Muidu on ta armas kiisu 😊 Oskab ka kallistada - paneb  kaks esikäppa mulle kaela ümber - ja teha süütult nägu.  Ole siis veel temale kuri  või temast tüdinenud!!!

Täna sai natu õues jalutada. Lume sees. Nagu vanal heal ajal. Tõsiselt, lihtsalt talvel õues jalutamine on vajunud kuidagi unustuse hõlma. Veel mõni aasta, kui elu - olus mu ümber polnud veel nii palju autosid, sai palju rohkem külmaga ja kogunisti lumetormiga kõikjal jala käia... Ja lapsepõlves kelgutatud ja lumesõdagi teha...
Lumelõhn on nii mõnus ja hea.


Loodan, et mõneks ajaks on mul isiklikke abistajatega rahu majas. Nüüd võin jälle rahulikult keskenduda oma tegemistele. Mul on hetkel jälle kolm abistajat: Hanna - Liis, Oksana ja tänasest Viive.  Nüüd peaks mul sujuma sujuvalt kõik. Mitte, et vahepeal on jäänud midagi mul tegemata jäänud, lihtsalt olen rohkem planeerinud, mida olulisem teha ja kuhu mina...
Jaanuar lihtsalt kadus kuhugile. Sai ikka tehtud palju, kuid tundub nagu polekski miskit toimetanud...

See kuu loodetavasti saan teada, mis otsustab vald IAT suhtes - hoian varbaid. Loodan ikka, et koostöö jätkub hästi ja ilusti. Kuigi see on praegu kindel, et rahastan isegi isikliku abistaja teenust ikka edasi. Muud ei jää üle. Elu tahab elamist! Tühi auke ei saa ju tekkida mu elu - olus.

Väike Silver avastas täna tädi Tiia (minu) ratastooli vigureid 😉 Kes teab, mida ta ette kujutas - istus kosmoselaevas või ralliautos... 😋😊 Suur Silver mängis kunagi ammu tõesti ratastooliga kosmoselaeva...
Usun, et oluline on see, et laps kogeks ratastooli sõbralikkust. Ratastool ei ole paha ega ahistav nutulaul, vaid hoopis vastupidi.  Ratastool on sageli naerulagin.
Pildistas tädi Maarja.