Sõitsime Keilast Virtsu kaudu koju. Nimelt Hanna sai osta kellegilt lapsele turvatooli. Ütlesin, et lähme toome ise siis, miks postiga saada... Väikene ring koduteel ei ole ju hullu!
Jõudsime turvatooli asukohta. Suhteliselt sadama ligidal. Müüja ootas juba oma väravas. Hannaga ajasid natuke õues juttu, pani turvatooli tahaistmele ja istus autosse tagasi, sest külm hakkas. Ajasid müüjaga samal ajal ikka veel juttu. ÄKKI piilus müüja autoaknast sisse. Ütlesin "Tere".
Ja siis saabus ootamatult üllatav hetk.
Daam hüüatas siiralt ja õnnelikult:
"Ma tean ju sind! Sa oled Tiia!"
Mul Hannaga jäid suud lahti. Naersime südamest.
Õues pime talveõhtu. Kell oli kuskil 9 aeg. Ja võõras inimene, kes vaatas korraks autoaknast siśse tunneb mind ära. 😁
Tuli välja, et ta on mind juba Ratastoolitantsust jälginud meedia kaudu. Küsis ka, kas ma ikka maalin.
Haarasin sõna sabast kinni, uurisin, kas seal kandis on võimalik näitust teha. Kuna tõesti olin mitu aastat mõelnud Läänemaal või Haapsalus ka näitust teha, kuid siiani ei olnud kohta leidnud - ei ole vastuseid saanud.
Daam arvas kohe, Lihula.
Täna hommikul saingi Gerstilt sõnumi, et maikuus on huvitanud minu näitusest Lihula raamatukogus.
See on uskumatu ja imeline!
Minu elu kiirem näituse pakkumine ja kokkulepe. 😉😊
Tule näituse avamiselt ja mine pisi Silveri turvatooli järele ning kohtu inimesega, kes tuli tee äärde ootama - saa veel näituse ka... Noo ei ole elus juhuseid!
1 kommentaar:
Jah, vahepesl mitu näitust Tallinnaski.
Tuleb tore tihe aasta.
Postita kommentaar