Head 2018

Soovin, et sellel aastal jätkuks ikka jaksu rõõmustada ja muretseda ning armastada siiralt, palju mõistmist. Seda soovin nii iseendale kui kõigile oma inimestele. Kui see jaks on meis iga päev, siis saab raskustest üle ja olla õnnelikult rahul.

Hoidkem iseend ja kalleid inimesi, kes meil ümberringi! 💕😊

On aasta Eesti 100. 

Võtsin selle uue aasta vastu Tartus raekoja platsi - kaarsilla juures. Hanna - Liisiga. 

Teised, poisid, jäid autosse. Väike Silver jäi tuttugi... Ilutulestik  oli ilus. Kuid midagi enneolematult erilist minu meelest küll ei olnud. Vaatasin inimesi ka. Paljudele oli muu olulisem. Hea oli näha palju kallistusi ja musisid, säravaid silmi... Natuke kurb oli näha siiski pudeleid ja mitte märkamist. Minule kukkus pähe  üks pebu - esimest korda elus rahvasummas. Ma ei saanud haiget. Pebu omanik ei pannud vist tähelegi, mis juhtus - läks tuikudes edasi. Hanna sai ühe pudeliga vastu säärt... Ikka juhtub 😋😀 Kuid...

Keegi mööda minev mees andis kommipambu - see oli tava väikeses kilekotis, mis sõlmes. Soovis head uut aastat. Soovisin vastu, aga kommidele ütlesin "ei ole vaja". Mees pistis siis kommipambu Hanna pihku öeldes "Andke talle, tal läheb  vaja!" ja tormas oma teed.
Kodus proovisime ettevaatlikult - linnupiima kommid. 😁
Järelikult, on see aasta kommine!!!

Aovere tanklast öösel koju tulles otsin õnneküpsist. Minule oli sõnum küpsise sees: Kasuta oma intuitsiooni.
On hästi minulik.
Eks seegi aastagi minu südamehääl, mis juhib mind alati,  ei kao kuhulegi. Kui kaoks, siis on minuga midagi väga viltu...

Nii kaua, kuni mul on jaksu, seni ikka edasi oma intuitsiooni ehk südamehäälega!