TTÜ Raamatukogu näitus aprillis

Arvasin, et mina ei sattu eales Tallinna Tehnika Ülikooli. Ikkagi satun.Küll TTÜ Raamatukokku, kuid siiski.
Näitusega https://www.ttu.ee/asutused/raamatukogu/raamatukogust/naitused/
See näitus saab olema pisut erilisem. Seal saab olenma muu loovus ka peale maalide, nt mõned luuletused, raamat, kogumikud ja ka minu kingitud kalendrid, mida siiani on näinud väga vähe inimesi nö minu kallid.
See näitus sai alguse kunagi Katrini pool külas olles Tallinnas,  Päris head mitu aastat tagasi. Oli mõttesähvatus. Kati lihtsalt töötab seal... Ja nüüd on kindlamast kindlam, et 6. aprillil teengi  omanäolise  näituse "Minu jälg sinu südames".
Mulle endale tundub see põnev teha. Natu uutmoodi.
Ja loodan ka, et mind näevad paljud, kes muidu mu näitustele ei satuks....

Märtsis olen samuti näitusega Tallinnas. ja võib - olla ka mõnede töödega ka Sauel, kui mind jätkuvalt veel soovitakse...

Mais olen usutavasti Lihulas.

Tõeline näitusteralli tuleb!!!

Germáni lauluõpilaste kontserdil ka käidud

 Fb-i inimesed on  pildi näinud... Kuid blogi jälgijad, kel polegi facebook´i, mitte...

Mõnus kontsert oli. Germánil on julged ja andekad lauluõpilased. Tõdesin taaskord. Kui muusikas on süda ja hing sees, on ju kõik hästi. 😊 Ja kui on tahe laulda, siis peab seda siis lihtsalt tegemagi.


Maarja on sõna otseses mõttes superstar. Usun tõsimeeli, et ta jõuab veel hästi paljusid südameid ja lavasid vallutada, kui ta ise seda soovib teha. Superstari töö on raske ja kihvt. Vahva. Tean seda iseendast. 

Pildid tegime pärast esinemesi. Klõpsatas telefoninupu Oksana.

Mul oli Johannaga hästi hea ja kerge Maarja kõrval olla. Sest ma ise ei pidanud olema kordki keskpunkt ehk valvas "kuulus kunstnik" 😋 Ausalt öeldes, staari elus on ka see raske, kui igaüks võib jälgida, kuidas istud - astud ja nii edasi. Kuid ka sellega saab ära harjuda. Siiski vahel on pagana hea tunne, kui jääd tahaplaani... Kui saad olla lihtsalt rõõmuks ja toetamiseks kellegile kohal.

Sel nädalal...

... on olnud sünnipäevarallid 😉
... on olnud jälle video vaatamine. Seekord näitasin sünnipäevalapsele, kes on videos päris palju minu kõrval nähtav. Vaatamine oli lõbus, saime naerda. Ja siiski Piret avastas ka sellise asja videos, mida ta ei olnud näinud, mida teen... Arvasin küll, et Piret on küll kõike näinud - aga jälle eksisin.
... on olnud üks autoga teele jäämise öine väike seiklus. Üle pika aja kogesin närvikõdi 😋 kuigi kõik oli kontrolli all...
... on olnud isiklike abistajate vahetus. Esimesi tunde on olnud tööl Oksana. Liinaga jääme kindlasti edasi suhtlema. Liinale suur aitäh. Usun, et me mõlemad oleme natuke rikkamad, et kohtusime.
... on olnud kohtumisi.
... on lootus, et elektriga saab korda. Mind toetas ja julgustas etv-s nähtud, et elektrilevi kui suur ettevõte teebki paljudega  klienditega nii, et tunnistab oma süüd, kuid siiski veeretab vea kliendile. Seega mina ei olegi ainus rumaluke, esimene ega viimane.
... on olnud ühesõnaga kõige tavalisem nädal.

Homme toimub  Germán Gholami Torres-Pardo lauluõpilaste kontsert

kell 12:00 - 13:00,

Vanemuise suur maja, proovisaal nr.4  Lähen. Loodan aga varsti Maarjat kuulda ja näha ka päris teatrilaval.  Sest ei ole olemas võimatuid unistusi. Sest alles sain tuttavalt Alarilt ühe hea sõnumi: Sul on Ameerikas mõneti saatusekaaslane - Mandy Harvey. Ta alustas laumist lapsena. 18 aastaselt kaotas kuulmise täielikult. Laulab edasi. Ta ei saa laulda kuulmise järgi, Ta tunnetab muusikat. Eelmisel aastal läks Ameerika talendi saatesse. Jõudis finaali.  Taaskord tõden, et kõik, mis näib esmapilgul võimatu on teisel pilgul võimalik. On vaja lihtsalt annet ja tahet seda annet jagada :) Ja ilmtingimata teiste inimeste mõistmist ja kaasaelamist, st on vaja kedagi, kellega iseend jagada ja üheskoos rõõmustada...

Juku mänguasjapoes olnud mõtted ehk mis on armastuse hind

Käisin Jukus. Mul oli vaja kinki väikesele tüdrukule. Mänguasjapoodi satun suht harva. Alati mõtlen mänguasju vaadates, miks mina ei ole enam väike - küll mängiksin. Teisalt,  miks mul ei ole omal väikesi lapsi - küll õpetaksin    mängima lapsi...
Tabasin end veel mõtelt, et ma pole näinud mänguasjapoodides  lapsi ratastoolis.... Küllap emadel ja isadel ei olegi aega nendes käia kiires ja samas abitus elus puudega lapsega. Ma ei ütle, et puudega lapsed üldse ei ole näiteks Jukus käinud. Kindlasti on ikka mõni puudega laps ise mänguasju valimas käinud. Loodan. Mina pole lihtsalt näinud...

Mäng on väga - väga tõsine töö.
Huvitav on, et vanemad tihti unustavad selle ja siiski vahetevahel kõlab neilt, et elumäng on uskumatu.
Mina arvan, et mäng kestab surmani - tahame või mitte. On olemas sõna "surmamäng" ka.

Hea oleks, kui suurtel inimestel jääks kestma lapsemeelsusemäng. Ei oleks ikka nii, et saad x aastaseks ja oleksid kõikidest  mängudest justkui välja kasvanud. Lapsemeelsuse alles hoidmisega suudaks rohkem oma lapsigi mõista ja kindlasti ka oma vanemaid. Mõnd asja teeks teisiti, paremini, mõnd asja leebemalt või karmimalt. Tahaks anda ikka lastele endast parima. Sageli unustaks, et vanemate isikliku elu kõrval on täpselt samuti laste isiklik elu(mäng).

Viimasel ajal on jälle kuulda kõikjalt puuetega laste vanemate muresid ja probleeme. Kõik on väga õige. Ma ütlen, et kõikest on vaja lõpmatult rääkida ja rääkida. Kuid seda kõike olen kummalisel kombel juba lapsest saadik kuulnud. Ja mulle tundub, et nagu ei oleks midagi muutunud... Päriselt ka. Mõtlen ikka ja alati, miks me sotsiaalsüsteem oma jõuetuseta lubab vapradel emadel nii mõelda ja öelda, et neil oma elu ei olegi... AK-s oli hiljuti kaks ema, kes kasvatavad puudega tüdrukuid... Emad ei saa kinno ega tööle, saavad narri raha... Oma elu ei ole... Kui jätta laps koduta ja armastuseta - siis on raha küll palju - palju... Kuidas nii saab... Ja teisalt,me ei tea, mida lapsed hingedes tegelikult tunnevad, et nendega raske on ja nii edasi. Mina mäletan küll, kuidas soovisin vahepeal salamisi olla veel parem laps , vahepeal ei tahtnud üldse olemas olla... Mängisin isegi surma, sest ma ei tahtnud, et keegi minu pärast õnnetu on ning egas ma täpselt aru ei saanudki, miks ollakse minu pärast õnnetud ja murelikud. Mina olin laps lapseelumänguga.
Mu pisaraid ei näinud keegi, need olid ja on tänaseni minu saladused... Naeratusi nähti ja nähakse tänaseni...
Tegelikult mõned valulikud tunded, mis olid mul lapsena, on mul siiani sügaval sees... Mitte, et mina ise oleksin olla tahtnud  teistsugune, kuid ma nagu oleksin oma lähedasi alt vedanud, et ma ei hakkanud kõndima või käega sööma...
Siiski olen üli õnnelik, et saan ise hakkama. Elan täisväärtuslikku elu. Mu kallid ei rääkinud, usun, et ei mõelnudki, et mu saatus oleks hooldekodu (Hooldekodus olen olnud - ei ütle, et elanud - omal vabal valikul, sest ma siis tõesti ei teadnud, kuidas edasi elada)  ning nad andsid endast parima. Parima, et on hetki, kus tunnetan, et mu lähedased on ise ka vahel jahmatanud ega usu isegi, mida minu kasvatamisega õigupoolest tegid. Kas ise tunnistavad seda - ei oska öelda.... Vähemasti mul on hea looda ja uskuda, et minagi olen neile iseendast parima andnud. Kuigi olen astunud samme, mis on olnud emale vastumeelt ning väga paljudele uskumatud ja arusaamatud.
See sama ühiskond, mida juba 3 - aastaselt häirin, on tegelikult olnud võrratu mitme nii nõuka kui oma Eesti ajal. 

Aga mul ikka küsimus: Kaua veel ei hooli sotsiaalsüsteem igast inimestest, emast - isast, lapsest... MIS ON ARMASTUSE HIND?





Ometigi usun, et kõiki vajalikke asju ei saagi kirjutada seadustesse. Raha vaja. Teenuseid vaja. Selles olen nõus. Kuid on tuhat üks asja, mis jäävadki igaveseks kirja panemata...


Ja veel, kes mõistaks erilist last - nimelt ei ütle siinkohal erivajadustega või puudega last, sest kõik lapsed on kuidagi erilised... Minu meelest rääkidakse neist lihtsalt mingimoel üle või soovitakse küll hästi positiivselt aidata...
Minu meelest peaksid puuetega laste südameasju aitama kuulada ja mõista puuetega täiskasvanud laps, kellel meeles omad mängud, kogemused, hirmud ja rõõmud. Kindlasti oleks ka erilistele laste vanematele palju öelda...
Mina ise oleksin küll üks aitaja...

Ma isegi ei tea, kas on olla raskem erivajadustega laps või erivajadustega ema... Ma tõesti ei tea. Kas peangi nii mõtlema, et kõik on elus olnud raske... Kindlasti mitte pole olnud kõik absoluutselt raske. Pigem vastupidi - mu elu on nauding, kus on igasugusi õppetunde.
Selle üle olen väga tänulik. 😉 

Eks minagi emana soovin lastele parimat. Vahel olen kurb, et ei tehta minu moodi, kuid palju rohkem olen rahul, et saavad oma eluga hakkama. Vahel tunnen, et emana ei ole olnud ideaalne ema, samas olen minagi omal ajal võitlenud laste eest...

Äge olnud minu elumäng
ja
lõppu veel selles ma ei näe!!! 😉😊💔

Järjest pusin uusi legotükke kokku, et ehitada omaenda elu ja jätta jälg teiste südamedesse...

Kuidas meeldib...

... minu blogi uus kujundus... Mulle endale meeldib 😋

Püüan lähiajal muudki blogis muuta...

Mõne päeva pärast saab mu blogi 12 aastaseks!!! 12 aasta jooksul olen kirjutanud 3173 korda... Vähem kui aasta toetab blogi Margus ja Internetiturundus http://www.interneti-turundus.org
Mõtlen, et sel aastal võiks koostada parimates postitustest raamatukesse. Arvan, et ka sellele oleks lugejaid...  Näiteks esitlus võiks toimuda aasta lõpus ja sissetulek läheks heategevusele - natukene minu enda isikliku abistaja teenusele ning mõnele puudega lapsele... Kas või väiksemagi unistuse teostamiseks...
Vähemasti mõte, soov ja unistus on selline mul. 😌😉

Rahvusvahelisel kallipäeval...

... teen kalli - kalli kõikidele oma inimestele!!!

Maa ja taeva vahel ehk olla hullumeelne edasi

Minu täide läinud unistused ja pooltühjad unistused veel

 Käisin Tartu Psühhodraama Instituudi CP eksamisessioonil. Kõik eksami tegijad said tunnistuse 😊

Kõik, kes vaatasid ja kaasa elasid, said jälle palju juurde õppida ja kõike muudki. Vähemasti mina sain palju nippe juurde.

Mul endal saab 10 aastat psühhodraama sees olla ja elatud. 10 aastat tagasi täpselt jaanuaris toimus esimene kokkupuude päris psühhodraamaga. Hakkasin õppima assistendiks... Täna tean vägagi hästi, et igatsem tohutult edasi õppida, et olla tõeline psühhodraamatik. Soovin hakata tegema proffessionaalseid koolitusi ja olla proffessionaalne grupijuht. Ma usun, et praegugi teen head tööd, kuid... Tunnistused ja paberid loevad rohkem kui kogemused...  Mul on tunne, et olen justkui maa ja taeva vahel. Igatsen aga tõsiselt olla kahe jalaga maa peal seista...
Usun, et ükskord seisangi (loe: rallingi!!!) kindlalt psühhodraama maastikul ja mul on tagataskus paber, et võin seda julgesti ja loovalt teha. Teist rada ma ei kujutagi enam ette...
Sellised emotsioonid valdavad mind täna.
Loodetavasti  edasi mineku unistused ja soovid on alles veel ikka homme ja ülehommegi nagu olnud juba aastaid. Seitse ja pool aastat...

Nii hea oli näha oma õpetajat Ruudat, vanu tuttavaid ja tutvusta uute inimestega.
Pagana tore on jälgida, kuidas järjest rohkem  võetakse mind omaks. Päriselt ka. Inimesed aga, kes kohtuvad minuga esmakordselt, vaatavad esmapilgul mind kahtlased - kes ma õieti olen - kuid kui natukenegi suud praotada, tuleb ühel hetkel "ahaa" efekt nende silmadesse. Mina olen ka samasugune, kuid pisut eriline, inimene nagu nemad.    Minu jaoks on see hästi kergendadav hetk alati.

Psühhodraamata ja värvideta ma ei oskaks edasi olla... 😉

Olge tähelepanelikud ja ettevaatlikud

... elektri kaugnäiduga ja prognoositud arvedega.  Mina jaman Eesti Energia ja Elektrileviga juba poolteist kuud ja kes teab, kui kaua veel.
Tavaliselt ma oma arvedest ei kirjuta, kuid seekord teen erandi... Detsembri arve novembri eest on
üle 751 euro. Ka kõige külmemal kuul ei ole mul sellist arvet olnud. Tõsi, novembris paluti saada näidud, et teha uus prognoos selleks aastaks...
Saan aru, et tehti tasaarveldus ja mis iganes.
Eesti Energia ja Elektrilevi tunnistavad, et viga on nende poolne piirkonnas, kuid nad  ei leia viga üles ja rahustavad kannatlik olema, kuid nõuavad ilusti ja kenasti maksmist. Mäletan, et aasta tagasi, kui olin veel kü juhatuses, oli mõnel majas samalaadne probleem ning siis ka öeldi, et ei leida viga... Andke andeks, aasta aega ja ei leida viga... Siis  öeldi, et teatame, kui vea parandame.
Nüüd öeldi, et teatame, kui vea parandame.

Olen juba teadja inimeselt küsinud nõu. Arvatavasti läheb juristi meil vaja. Sest tundub miski viltu olema...
Olen saanud elektri  väljalülitamise hoiatuse maksmata arve pärast...
Ühesõnaga täielik jama keset talve!!!

Soovitan, ärge usaldage kaugnäide. Kontrollige ja jälgige pidevalt voolumõõtja näide. Ärge tahtke, et elu oleks mugavam ja keegi kauguses tegeleb elektrinäiduga... Kui te just ei taha üleliigset raha Eesti Energiale  maksta!!!

Minu viga, et ei saatnud suvekuudel näiteks näide. Lihtsalt õigel ajal ununes. Mõtlesin ka, et siiski on kaugnäidud ja küllap Energia unustas teavitamast vea ära parandamisest...  Eksisin. Hea õppetund mulle, olla hoolikam ka.

Hoidke varbaid, et probleem laheneks positiivselt!

Vajan isikliku abistajat 1. veebruarist

Minu isiklikuks abistajaks sobid Sina, kui oled
kohusetundlik
usaldusväärne,
rõõmsameelne,
rahumeelne,
tolerantne,
julge ja keskmise füüsilise jõuga naine.
  Töö sobib hästi üliõpilastele või lisatööna.
  Isikliku abistajana on Sinu tööülesanne mind füüsiliselt abistada nii kodus kui  tööl, samuti kõikjal, kuhu lähen. St elan täisväärtuslikku elu Sinu abiga. Isikliku abistajana füüsiliselt abistad täpselt nii palju, nagu mina soovin, nendes toimingutes, mida ütlen ja millega mina füüsiliselt toime ei tule. Naljaga võin öelda, et isikliku abistajana oled mu käed ja jalad, kuid mitte minu mõistus! Või minu vari!





Väljaõpe minult töökäigus. Töö saad selgeks mõne päevaga.
 
Olen   tööandjana väga paindlik. Isikliku abistaja tööajas on Sinuga võimalik teha alati mõlemale poolele sobivaid kokkuleppeid. Töö avardab silmaringi, annab uusi kogemusi ja väljakutseid,  võib - olla ka uusi häid tutvusi iseendale.  Enda poolt luban rahulikku ja mõistvat töökeskkonda, reisimist.  
Töötasu tunnihind on hea.
Olen  õnnelik, kui saad mind abistada ehk tööl olla kuus vähemast 50 tundi -  veel parem kui rohkem!  Tööle soovin ja ootan Sind hiljemalt  1. veebruarist 2018.   


Huvi korral võta julgesti kontakti minuga: tmloovus@gmail.com või tiia.jarvpold@gmail.com  ja/või 5529317 (vastan ka sõnumile).  Ole hea kirjuta, palun, motivatsioonikiri või miks oled parim ja miks pean Sind valima enda isiklikuks abistajaks!
Aitäh!😊

Video esitlus eile

... omas kodus ja külaseltsis Kawershofis. Vaatajaid oli vähe, kuid usun, et need olid kohal, kes soovisid kogu hingest ikkagi näha, kuigi nad on minuga kaua - kaua olnud ja tunnevad mind läbi ja lõhki 😊

Diana avastas  näiteks ikkagi pisiasju, mida ta ei teadnud või polnud näinud. Siit järeldan, et igas inimeses on varjatuid häid ja huvitavaid külgi.
Kahju, et Kaagvere küla inimesi ei olnud - oleks hea võimalus mind kui natuke teistmoodi rohkem näha ning siis juba ise mõelda, kas või kuidas on puudega naaber teistmoodi... Igatahes mul on tunne, et mu püüdlused külas midagi enda poolt pakkuda, jooksevad ikka ja jälle liiva...  Ma ei ütle seda mitte halva pärast. Võib - olla tõesti inimesed ei viitsi õhtuti kodunt välja tulla, et teha miskit ja olla üheskoos... See on igaühe valik.
'
Kuid mõtlen hoopis sellele, kui rääkidakse, et kõrgharidusega inimesed peavad nõustama puudega inimesi, siis kuidas see saaks hea ja asjalik olema, kui lihtsalt ei osata näha, kuidas puudega inimene pisiasjadega hakkama saab . Kuidas saab julgustada erivajadustega inimesi ja nö tavainimesi (oi, ma ei salli sellist vahe tegemist, see on nii naljakas!!!) üksteistega suhtlema, kui tegelikult on jätkuvalt kaks maailma. Erivajaqdustega inimesed ajavad oma asja. Nö tavainimesed, ilmtingimata   kõrgharidusega,  ajavad erivajadustega inimestele mõeldud asju... Kuhu jääb tihti koostöö...

Pean siiski hankima mõne kõrgkooli hariduse. Siis on mul rohkem õigus häirida ühiskonda 😋😍 Hea on see, et pole veel ettekirjutusi, et puudega inimeste tegeleja peab ilmtingimata olema puueteta ja haigusteta inimesed. See on minu õnn.

Eilse õhtu kaks uut plaani ja unistust. Need ´tulid mõttese meie kõikide poolt ühisel meelel ja nõul.
1. Pean hakkama videoblogi pidama.
2. Teha aasta aega uus järjevideofilm minu hullumeelstest ettevõtmistest kõikjal. Praegu jääb mulje, et elan ainult kodus nelja seina vahel, kuid usun, et üle poole  elumöllu on mul siiski väljaspool kodu.
 Esimese asjana on vaja head kaamerad, siis saavad järjekordseid hullumeelseid mõtteid ja plaanid teoks teha. Tõenäoliselt järjevideole tuleb mul teha korralik projekt.

Mõned inimesed ei saanud tulla. Ka hr Harri.

Pildid Hannalt.
Alguses kogunesime mu juurde.

Veel üks hetk Tõnult Keilas

Kirjutasin pühenduse DVD-le. Ma teadsin kohe, kui hakkasin oma videole mõtlema, kellele soovin kindlasti oma asja kinkida.

Palusin Tõnul viia DVD Hagile, kes omal ajal tegi "Ratastoolitantsu" dokfilmi. Mäletan tänaseni, kui Hagi tuli Lauluväljakul minu juurde ning küsis:
"Kas sina oled Tiia? Kas oled nõus filmis osalema?"
Ega ma toona 18 ... 19 aastaselt ei osanud arvata, millele tegelikult "jah" ütlesin.
Mulle näis see ettepanek nii pagana põnev.
Uskusin, et üks põnevus viib teisele põnevusele ja sihile... Ja ma ei eksinudki. 😋

Toona oli ka Tõnu me kõrval... 

Värvirõõm läbi Heiki silmade

Sparcoga

 ... kohtusime ka Keilast tulles. Kuskil Läänemaal mere ääres.

Tõime koerapoja Hannale. Ta on pooleteist kuune. Nime mõtlesime sõites.

Mul usutavasti ka uus suur sõber taas. Sparco pool teed magas minu süles.

Siis tassas Hanna sülle.

                                                            Suur Ruudi ja väike Sparco.

"Pahade" tüdrukutena tegimegi ära "Ühise värvirõõmu"...

... Keila Sotsiaalkeskuse seintele. Kunagi Haapsalu haiglas ei tohtinud me Liiaga oma joonistusi seintele panna - olime pahad tüdrukud, kes rikkusid kõik ära, tujudki... Nüüd eilsest pikad koridoriseinad minu ja Liia maale/joonistusi täis. Loodetavasti toovad rõõmu Sotsiaalkeskuse töötajatele ja  külalistelele.

                                                           Meie kaks - mina, Tiia, ja Liia

Maalid said pandud  läbisegi st minu ja Liia tööd vaheldumisi. Nimedeta.  See teadlikultki. Tuleb rohkem vaadata ja mõistada, mis maal kelle oma on.


Suur tänu Hannale, kes riputas esimest korda näitust üles, kuid sellega super hästi hakkama. Ta aitas meid mõlemaid. Oli me isiklik näituse kujundaja. Ta tegi rõõmu ja mõnuga.







Oli vaba mikrofon. Aitäh Alarile, kes jutustas armsasti, kuidas pildid hakkavad öösel, kui maja vaikne, oma elu elama ja kassid - tüdrukud hiilivad hiilivad pildilt välja... Samuti Tõnu rääkimine läks mulle väga südamesse, pani mind mõtlema 😊 Kuid tegelikult ma ei suuda ise kujutada, kui palju olen elus teińud ja et olen superstar Ratastoolitantsu saadik... Soovin jääda iseendaks oma rõõmude ja muredega... Usun, et sellisena nagu olen,  olengi kõige vajalikum...

Rääkisime Liiaga endist.
Vaatasime minu videot.
'

Vahva oli kohtuda oma kallitega. Siin olen  Janikaga, kes ütles , et nautis näituse avamist.


Eile oli väga hea ja lahe päev.

Väga ootamatult IMELINE kohtumine pärast Keila näitust

Sõitsime Keilast Virtsu kaudu koju. Nimelt Hanna sai osta kellegilt lapsele turvatooli. Ütlesin, et lähme toome ise siis, miks postiga saada... Väikene ring koduteel ei ole ju hullu!
Jõudsime turvatooli asukohta. Suhteliselt sadama ligidal. Müüja ootas juba oma väravas. Hannaga ajasid natuke õues juttu, pani turvatooli tahaistmele ja istus autosse tagasi, sest külm hakkas. Ajasid müüjaga samal ajal ikka veel juttu. ÄKKI piilus müüja autoaknast sisse. Ütlesin "Tere".
Ja siis saabus ootamatult üllatav hetk.
Daam hüüatas siiralt ja õnnelikult:
"Ma tean ju sind! Sa oled Tiia!"
Mul Hannaga jäid suud lahti. Naersime südamest.
Õues pime talveõhtu. Kell oli kuskil 9 aeg. Ja võõras inimene, kes vaatas korraks autoaknast siśse tunneb  mind ära. 😁

Tuli välja, et ta on mind juba Ratastoolitantsust jälginud meedia kaudu. Küsis ka, kas ma ikka maalin.
Haarasin  sõna sabast kinni, uurisin, kas seal kandis on võimalik näitust teha. Kuna tõesti olin mitu aastat mõelnud Läänemaal või Haapsalus ka näitust teha, kuid siiani ei olnud kohta leidnud - ei ole vastuseid saanud.
Daam arvas kohe, Lihula.

Täna hommikul saingi Gerstilt sõnumi, et maikuus on huvitanud  minu näitusest Lihula raamatukogus.

See on uskumatu ja imeline!
Minu elu kiirem näituse pakkumine ja kokkulepe. 😉😊

Tule näituse avamiselt ja mine pisi Silveri turvatooli järele ning kohtu inimesega, kes tuli tee äärde ootama - saa veel näituse ka... Noo ei ole elus juhuseid!

Saadeti üks ammune hetk

Tõnu saatis selle pildi 4. juunist 1989 aastast... Terve igavik tagasi... 😊

Tõnu ütleb:
"Pilt on tehtud  rahvusvahelisest ratastoolide võidusõidust Kadrioru pargis.Kui õigesti meeles, oli Inglise poiss ratastoolis Sinu kõrval 1988 aasta paraolümpa kuldmedalimees, aga vot nimi ei taha tulla..."



Kui ma vana päeviku üles otsin, siis ehk leiaksin kindlasti midagi lisaks. Uduselt koidab küll juba see päev...

Hästi armas ja imelik aga praegu on pildi vaadata.
Kõik elu oli tundus ees muretu - rõõm ja lustipidu... 1989 aasta oli üldse minu jaoks väga - väga õnnelik...

Ja ossaa, milline parukas mul oli! 😀😋😈 Tolle aja mood - popp ja noorte pärane. 

Pildil eksabikaasa Aivar, kes siis oli vaid peika veel, väikevend Urmas ja ema.

Kindlasti mõnigi mõtleb, miks riputasin selle pildi siia. Kuid mineviku ei saa olematuks teha ega muuta. Meil kõikidel on oma minevik, mis saadab ja kujundab me igaühe oma elu. Häid hetki on vaja hoolega meeles pidada - need annavad jaksu ja naeratusi taas, kui on tunne vahel, et elu on sünge ja mõtetu.. Tegelikult, minu meelest, on elu ilus ja mõtekas, kui hoida meeles üksainsamgi helgem ja kaunim hetk, kui kiruda kes - teab - mida... Vahetevahel on head meeles hoida hoopis raskem, kui halba...

Vahva on endast parimat anda ning head jagada.
Vähemasti mina arvan nii.

Suur aitäh Tõnule jagamast üht pildi, mis on tähendusrikas! 😊💗

Tulge Keila kahe sõbranna ühisnäituse avamisele esmaspäeval juba!!!

Me oleme Liiaga sõbrannad 12 eluaastast. Kõik aeg on olnud meil ühine värvirõõm. Liia hoiab pintslit sõrmedega, mina varvastega - see on meie erinevus.

Minu video "Õnn on olla õnnelik ehk astumata samm õnneni" esitlus

Minu video 

"Õnn on olla õnnelik ehk astumata samm õnneni"  

esitlus

toimub 12. jaanuaril 

kell 18.00

külaseltsis Kawershof

Kaagvere keskus 8 - 2, Tartumaal

Videos on näha minu argipäevade tavalisi toimetusi ja tegemisi eelkõige kodus, on mõtteid naiseks olemisest, saab ette kujutuse, kuidas maalin. Samuti veidi isikliku abistaja olemasolu tähtsusest erivajadustele naisele.

Filmis püüdsin olla mina ise, nii nagu olengi. 

See video valminud minu ja hr Harri koostöös. 

On minult kink Eesti 100-le. 

 Tulge julgesti ja rõõmsasti esitlusele! 

Kes ei saa Tartumaale Kaagverre, minu kodukohta tulla, kuid soovib tingimata video esitlust koos minuga,  temaga võime suhelda omavahel edasi ja leiame sobiva võimaluse ja lahenduse esitluseks. Kirjutage mulle tiia.jarvpold@gmail.com või tmloovus@gmail.com .

Interneti, kui kõige lihtsamat võimalust tunniajalist videot näha, ei soovi ma siiski esialgu kasutada.  

 

Head 2018

Soovin, et sellel aastal jätkuks ikka jaksu rõõmustada ja muretseda ning armastada siiralt, palju mõistmist. Seda soovin nii iseendale kui kõigile oma inimestele. Kui see jaks on meis iga päev, siis saab raskustest üle ja olla õnnelikult rahul.

Hoidkem iseend ja kalleid inimesi, kes meil ümberringi! 💕😊

On aasta Eesti 100. 

Võtsin selle uue aasta vastu Tartus raekoja platsi - kaarsilla juures. Hanna - Liisiga. 

Teised, poisid, jäid autosse. Väike Silver jäi tuttugi... Ilutulestik  oli ilus. Kuid midagi enneolematult erilist minu meelest küll ei olnud. Vaatasin inimesi ka. Paljudele oli muu olulisem. Hea oli näha palju kallistusi ja musisid, säravaid silmi... Natuke kurb oli näha siiski pudeleid ja mitte märkamist. Minule kukkus pähe  üks pebu - esimest korda elus rahvasummas. Ma ei saanud haiget. Pebu omanik ei pannud vist tähelegi, mis juhtus - läks tuikudes edasi. Hanna sai ühe pudeliga vastu säärt... Ikka juhtub 😋😀 Kuid...

Keegi mööda minev mees andis kommipambu - see oli tava väikeses kilekotis, mis sõlmes. Soovis head uut aastat. Soovisin vastu, aga kommidele ütlesin "ei ole vaja". Mees pistis siis kommipambu Hanna pihku öeldes "Andke talle, tal läheb  vaja!" ja tormas oma teed.
Kodus proovisime ettevaatlikult - linnupiima kommid. 😁
Järelikult, on see aasta kommine!!!

Aovere tanklast öösel koju tulles otsin õnneküpsist. Minule oli sõnum küpsise sees: Kasuta oma intuitsiooni.
On hästi minulik.
Eks seegi aastagi minu südamehääl, mis juhib mind alati,  ei kao kuhulegi. Kui kaoks, siis on minuga midagi väga viltu...

Nii kaua, kuni mul on jaksu, seni ikka edasi oma intuitsiooni ehk südamehäälega!