On paremaid ja halvemaid isasid.
On unustatud ja unistuste isasid.
On lähedasemaid ja kaugemaid isasid.
On õnnelikumaid isasid.
On õnnetunaid isasid.
Usun, et isale mõeldakse. Mõnele isale kord või mitu korda päevas. Mõnele isale kord elus.
Usun, et isagi mõtleb lapsele/lastele. Mõni isa kord või mitu korda päevas. Mõni isa kord elus.
Mina hakkasin oma papast rohkem aru saama peale ta ära minemast... Ta kinkis minule oma parima. Elu. Ja usutavasti joonistamise ja maalimise ande ka. Ma ei teagi, kas ta on kunagi maalida proovinudki... Kuid ka pisut paha poolt olen papalt õppinud, mida ma oma ellu pole kunagi soovinud. Kuid olen kuulnud, et papast oleks võinud kunstnik saada, kuid ta valis teised teed...
On ikka hea teada, et nüüd kõigele vaatamata oli ja loodetavasti on praegugi, kus ta nüüd iganes on, minu üle uhke. Nii mõtlengi, kas ta oligi halvim isa, kui vahetevahel tundus mulle ja rääkiti mulle... Igas isas on head kui halba, sest isad on ka vaid ainult inimesed. Valikud teevad isadki endale ise. Valikud, mis on paremad ja halvemad.
Ma ei usu aga seda, et mõni isa tahab otseselt lapsele paha. Isa oma valikute ja tegude kaudu mõjutab last.
Mul on kahju, et ma pole saanud tunda omi vanaisasid. Neist tean vähe...
Ma arvan, et igast isast saab rääkida ausalt.
Soovin isadelegi ausust. Armastage ja hoidke lapsi ja nende emasid!
Isegi siis, kui eluteed on läinud eriteid... Mõtetult üksteist maha teha on kõige lihtsam, kui hoida meeles head, mis on olnud...
Oma lastele soovida veel paremat, kui meil on olnud, on ju armas ja aus. 😊
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar