... tuleb. Arvasin, et nüüd läheb elu - olu jälle igavamaks. Koduseks. Sest et ma ei näinud konkreetseid ja natuke suuremaid käike ega üritusi ees olevaid. Salamisi lootsin siiski, et päris nii see ei jää. See ei ole minulik olla kodukana, kuigi armastan koduski nokitseda. Ja mõne hetkega on tulnud rida tegemisi ja käike...
Issake, kui tore!
Reedel lähen ootamatult Kosele. Sealses päevakeskuses teeb minu psühhodraama õpetaja Ruuda Rootsi Moreno Instituudist töötoa eakate teemadel. Ma igatsen oma õpetajat näha. Ja veel temalt õppida. See on nii äge!!! Usun, et Ruudalgi on rõõm mind näha.
Ja täna hommikul sain taas kutse Tartu Tervishoiu Kõrgkooli.
Jõin kohvi ja mõtlesin, mismoodi olen jäänud paljudele meelde, et ikka ja jälle mind soovitakse näha ja kutsutakse esinema. Mul ei ole ju kõrgkooli diplomit ega muud, mis oluline, et olla keegi tegija... Ometigi tunnen, et olen tegija ja tegelen sellega, mis mulle meeldib... Huvitav, kuidas seda olen saavutanud? Enda meelest ei ole eriti miskit teinud, lihtsalt vaikselt kulgenud...
Ootan aina uusi põnevaid üllatusi ja väljakutseid.
Kodule tahaks natuke iluproteduuri teha.
Veel pean leidma aega maalimiseks.
Kõike muu jaoks vist ei jäägi aega...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar