VDFMK - 10 aastat minul 😊
"Päevalille" maalisin selleks tähtpäevaks. Maal ei ole veel päris "valmis", südamega tuleb veel veidi mäkerdada...
Minu jaoks tähendab päevalill valgust ja midagi suurt, samas on siiski õrn ja salapärast... Ehk miskit minust...
Loodan kogu südamest, et värvidega kõnelemine maailmast kestab mul kaua veel. Vähemasti seni, kuni on minu kunsti vaatajaid ja armastajaid 😉
Muide, 2018 aasta alguses saab olema mu näitus Tallinnas... Kokkuleppe olemas...
Liivataigna kohupiimakook. Punased sõstrad sees.
Esmakordselt tegin Piretiga liiva ehk muretaignat.
Jäin mõtlema, et minul on saanudki september kuidagi uueks eluetapiks. Aeg - ajalt, mingite kindlate aegade järel. Ja ikka hea ja eduka õnne poole, kuigi läbi higi ja vaeva...
Huvitav, kas näiteks 10 ... 20 aasta pärast suudan meenutada, mida tõi uut ja põnevat, head tõi sügise 2017 algus... Kuid usun, et miski peab muutuma paremaks, põnevamaks... Päris mitmed aastad on olnud nö igapäevane rutiin... mitte, et midagi oleks igav ja tüütu, kuid...
Unistusi suuri on mitmeid, neist mõnigi võiks hakata tasakesi täide minema 😉
41 aasta eest oli mul esimene koolipäev. Mäletan päeva selgesti.
Täna läksid esimest päeva kooli mõned kallid lapsed - lähemad ja kaugemad. Küll aeg ikka läheb!
Hommikul Pätu ja Jänks jagasid heinamaad. See heinamaa on Pätu oma, kuid ega heina väga ei söönud. Jänks hakkas kohe isuga sööma.
Üldse teeb Jänks Pätule ära. Näksab näiteks sabast. Pätu suht rahulik, sõbralik või põgeneb oma peidunurka. Täna hakkas Pätu Jänksi taga hiilima nagu vaataks, kas Jänks käitub korralikult.
Õpetan Pätut, et tema targem ja vanem, et ta peab Jänksi hoidma, armastama ja õpetama, mida tohib ja ei tohi.
Jänks tunneb end juba koduselt.
Puuris on palju aega, öösiti, aga ega ta väga ei taha enam minna sinna. Pigem on mu arvuti laua all, kui väsib...
Mida veel vajan...
Võib - olla seda, mida igaüks meist vajame - üht armastust... Kuigi armastust on kogu mu elu täis...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar