Käisin täna üllatuslikult kinos. Üle aasta. Vaatamas eesti uut filmi "Minu näoga onu". Väga head näitlejate rollide mängimised.  Sügav mõte. Kes või milline on hea isa, miks mõnel inimesel võib kaduda pind jalge alt, kuigi on andekas... Mis hea, mis halb...
Aitäh  Kristelile ootamatu kino kutse eest hommikul!!!

Kinos käimisega on mul huvitavad lood viimastel aastatel.
Ma ei viitsi ise minna.  See tähendab, et mulle tundub, et mu käimised koosnevadki ainult iseenda pealehakkamistest ja minu kõrval on vaid isiklikud abistajad. Nagu käiksin kõikjal ise üksi sõpradeta... See EI tähenda seda, et isiklikud abistajad poleks vahvad ja armsad, lähedasteks saanud. Kindlasti on vastupidi. Aga vahetevahel mõtlen,  kas mul ei olegi ühtki sõpra, kellega olla ja midagi teha. Kes  kutsuks mindki kuhugile. Tavaliselt kutsun mina ju sõpru...
Ja siis ongi kino see, millest saab kergemini loobuda, et mitte minna...
Seletamatu tunne on see.
Seda tunnet vist peab ise kogema, et aru saada, mida tegelikultt mõtlen.

Eile käisime Kristi ja Johanniga ujumas ning muidugi saunades. Auras. Terve suve ei saanud mina vette. Keeldun ju külmast veest!!! Eile möllasime Auras viis tundi. Oli lõõgastus. Oli väsimuserammestus. Täna on minul ja Kristil luud - kondid veidi valusad. Muide, käisin vees peaaegu ise. Avastasime, et mulle piisab ka beebi kaelapadjast vee peal püsimiseks... Ja et mul on kõrva foobia - kardan kõrvu vette panna 😁😋 See kõige naljakam, mida ei teadnud endal olevat.

Kahte super headesse päeva mahtus palju asjalikku ja põnevalt.

Näiteks tean, et usutavasti millalgi uuel aastal saab olema Raplaski minu näitus.

Täna 23 aastat tagasi sain kolmandat korda emaks... Oli kuidagi erilisem päev. 😉 Kas olen olnud hea või halb või keskmine ema - sellele mõtlesin täna rohkem... Kuid millega seda mõõta... Selles on küsimus. Nagu filmiski...