Homme niisiis lähen Olustverre. Psühhodraama konverentsile Kohtumine Olustveres. Selle aasta teemaks RUUM. Pühapäeval teen Maarjaga oma esimese töötoa Olustveres - ja see mulle uskumatu. Olen küll kaua aega, mitmeid kuid selle teadmisega elanud, ettevalmistanud, vatiini taga ajanud, õnnest lugenud ja märkmeid teinud, muusikat otsinud, pisiasjadeni püüdnud mõelda ja siis jälle ümber mõelda ja arvanud/arvan siiani, et kohutavalt palju veel pooleli - ning ikkagi ma ei usu, et saan teha konverentsil töö. See nagu unenägu, milles ei sooviks silmi avada...
Loomulikult on mul pabin sees. Tegelikult mõnus hea pabin.
Vahepeal oli ka ootamatu segadus abistajatega, kellega lähen... Seekord on mu isiklik abistaja Hanna - Liis. Leidsime pisi Silverile hoidja(d)...
Seekord on viies kord Olustveres.
Kõikest ja töötubadest võite lähemalt lugeda http://psyhhodraama.ee/olustvere-2017/olu17-tutvustused/
Usun, et pühapäeva õhtuks minu elu ja hingamisruum suureneb veelgi 💕😏 Ja mul hea meel, et julgesin väljakutse vastu võtta, lihtsalt öelda siiski suhteliselt algajana sel maastikul, et mina tahan ka...
Mul külmkapil kassi - magnet, mille peal on tekst: "Õnn saabub elades, mitte otsides". Kristi kinkis selle arvates, et see on minulik.
Vist on tõesti minulik.
Vahel olen külmikuukse ette seisma jäänud. Mõelnud, kas tõesti elan, et olen siiski kõigele vaatamata õnnelik. Küllap vist. Ma ei tea... Aga otsinud õnne ma ka ei ole. Muidu mina ei oleks mina... Vast on see nii...
Elage teiegi, minu inimesed, nädalavahetusel - küllap siis saabub õnngi 😉
Kallistan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar