Täna imeilus õhtu mamma pool

 Kui keegi veel ei tea, siis olen maalaps ja ma ei karda, ei ole kunagi kartnud ka lehmi...

Usun, et kommentaarid ja jutt oleks siinkohal liigsed... Ütlen vaid, et olen tõesti õnneseen, et mamma on pool oma elu minuga jaganud.  Ja kindlasti soovin olla mamma sugune mamma nagu minu / meie paljude mamma. 😉 Mu pool elu oleks (olnud) vaesem temata... Aga mu elu on  hoopis kordi rikam, sest olen tundnud kuskil 10 aastasest saadik mammat. Aitäh selle eest.

Saage tuttavaks...

... see on Jänks 😀 Meie pere uus liige.

Teadsin juba eelmine nädal, et jänku tuleb siia . Ausalt ammust ajast vahel olen mõelnud, et kihvt oleks jänku kodus... Mõte on jäänud mõteks. Aga kohe kui nägin Jänksi pildi ja kuulsin, et ta otsib millegipärast uut kodu, teadsin, et ta kuulub meie pere juurde. Minu perre ja muude loomade seltsi.

Täna tuligi Jänks suure ringiga oma uute koju.

Oli natu ebalev ja arglik. Eks tal ole stress reisimisest, mitmest öömajast, kui ta oli harjunud kodus olemisest. Siiski tuli lõpuks puurist välja, nuuskis uue kodu korralikult läbi.   

Kass Pätu uuris ettevaatlikult, mis elukas see Jänks jälle on.

Jänks ise on julgem ja uudishimulik. Üks kass teda küll ei kohutanud. Pigem vastupidi.

Minu kõige esimene lemmikloomad oligi muideks jänkud viie - kuue aastaselt...

On RÕÕM...

... mida jagada soovin kõikidega, kes on aitanud mul olla aktiivne kunstnik ja korraldada näitusi ning nendegagi, kes on ülemaailma vaatanud minu kunsti. RÕÕM, mis täna hommikul lugesin emailist, on ikka nii suur tõeline rõõm. et kogu maailmaruum sai rõõmu täis 😊💟
Nimelt e - vastuse sain VDMFK-st. Kirjutasin hiljuti maalimisühingu, kuidas mul läheb ja mida teen.  Nad on väga rahul minu avaliku  tööga (s o ka näitustega tegemistega),  õnnitlesid mind saavutuste puhul. Ja ootavad uusi maale.
Uskuge, see RÕÕM, et mind kui väikest kunstniku  märgatakse Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike  Ülemaailmses Ühingus, on minule väga oluline.
Sain suure energialaksu 😊
Sel nädalal on mul ka pisike tähtpäev, mille üle tasub mõelda ja tänuli olla. Õnnelik olla. 1. septembril saab minul 10 aastat olla VDFMK-s. Tasapisi hakkan harjuma isegi, et olen kunstnik. Kuid on hetki veel, kui mõtlen ikka veel, kas see kõik kunstnikuna ei ole siiski vaid ainult unenäos...
 Eile sai 8 aastat minu esimesest näitusest Tartus Lille Majas.

Soovin kõikidele kallidele, kes on aidanud ja abistanud mul 43 näitust korraldada, kinkida ühe õie ja kallistuse. 😊💗 See on olnud suur ja veidi raskegi koostöö, mida oleme alati naeruga ja südamega teinud.

Suur aitäh ka VDFMK-le, et on võimaldanud mul kunstnikuna enda julgust ja annet  proovile panna!

Helena kinkis mulle Lille Majas esimesel näitusel lille, mis on mul siiani alles.

Eilne muinastulede öö...

 ... Melliste järve ääres.

Mõnus õhtu oli, kuigi natu jahe. Sügiselt. Lõhngi oli õues sügisene. See oli kuidagi natuke nukker - suve ei ole eriti olnudki ja juba sügis... Muidu aga oli mõnus õhtu. 

Käisin Kristi ja Johanniga. 

Tuletantsijad tantsisid meie meelest pisut vara - liiga valge oli. Hämaras ja pimedamas oleks olnud tuletants ja ilutulestik kihvtim.

Eesti 100 - kink Eestile.

Mõtlen ka, ammu juba, mida Eestile kinkida. Ei ole veel suutnud välja mõelda veel... 😊

 

Laulis Sandra Nurmsalu

Süütasime omadki soovide küünlad. Kalda äärele. 

Esmakordselt olin veekogu ääres muinastulede õhtul. Tegelikult oligi õhtu, mitte öö. Teistkorda süütasin küünla... Ega see polegi vist väga ammune komme... Mina küll ei mäleta muinastulede öid ammusest ajast... Hästi toredad on need ööd. Lihtsalt olla, mõelda mõtlikult ja soovida kallidele head ning tunda tänu pisiasjadest, mis on... Vähemasti mina mõtlen nii... Mõtlesin eilegi... 

Näitusest Pärnus

Nüüd on kindel, et panen näituse üles  Pärnu Haigla 21. septembril.

Kuid kurb on see, et  Pärnu Haigla turundusspetsialist Errit, kellega on olnud mul hästi sõbralik kirjavahetus, kirjutas, et haigla loobus näituste avamistest juba paar aastat tagasi...
Seega, avamist kui sellist kohapeal ei tule.
Kuid
mõtlen, et pärnakad, kes soovivad siiski minuga kui kunstnikuga kohtuda, kutsun kohvi ja koogi sööma kuhugile. Näiteks "Paradiisi". 21. septembri õhtupoolikul. Soovin aga teada, kas ja kui palju oleks tulijad, et broneerida lauda 10. septembriks.  Jne.
Teeme siis seekord natuke teistmoodi 😉

Kuna selle näituse pühendan oma sõbrale Karelile, siis usun, pean sel päeval naudima ja särama. Ainult sedasi soovis mind näha. Karel hakkas rääkima eelmise  aasta detsembris näitusest haiglas, et see andvat haigetele ja arstidele jt. suure energialaksu, ning soovis ise ka kohvikut ja tantsu...
Tantsimist ma jätaksin edaspidiseks. Ma ei ole kunagi  näituse avamisel tantsinud - see vist ei sobi... Kuid mine tea, ehk on väga pidulik mu 100 näituse avamine - siis võib ju ka tantsida...

Pärnus tuleb näitus nr 44.
Uskumatu number tegelikult, sest ülehomme saab ainult 8 aastat esimesest näitusest. 😀

Usun, et Pärnu näituse pealkirjaks saab "Sõprade hingekeel". Mõtlen veel, aga vaevalt, et mõtlen välja paremat ja ilusamat pealkirja...

Kaua näitus Pärnu jääb, seda ma veel ei oska täpselt öelda...

Sügisnukrus...

... on täna õhtu tõeline. 23. augustil.  Hirmus vara küll... Peaks olema ju suvi,...

Täna öösel põles Tartus praegune elumaja, endine nakkushaigla, kuid vahepeal oli pikaravi ehk hooldushaigla. See oli 19 aastat tagasi. Juhataja oli mu lemmik arstitädi juba lapsest saadik, nüüdseks meie hulgast lahkunud dr Vaasa. Ja seal majas arstide, õdede ja hooldusõdede kaasabil hakkasin imepisikeste sammude haaval hakkasin põrgupõhjast välja ronima... kui mul ei olnud mingit elumõtet ega elamistunnet...
Jah, ka selline ajajärk on mul  olnud. Sellest ma aga enam palju ei mõtle. Kui mõtlen, siis mõistan üha enam, kui õnnelik on nüüd mu elu. Olen selle eest tänulik. 
Öine õnnestus lõppes suhteliselt hästi ju...

Mitte isegi selle tulekahju pärast ei ole mul nukrus...
Lihtsalt nukrus.
Õues sadas.
Elamises jahe.
Panin isegi dšusi ja wc põranda sooja. Kütte.

Tunne kuidagi üksi olemist ja väsimust. Samas ma vist´ei jaksaks rahva sees hetkel olla...

Veidi maalisin.
Kirjutasin ja suhtlesin.

Praegu vaatan - kass Pätu magab laual mu kõrval.... Noo, olgu tal ka üks mõnus õhtu - laual üle pika aja suur ja pehme lina, millel arvatavasti hea olla... 

Olin giid...

 ... Epule, Agele ja Emmale. Näitasin Kaagvere vaatamisväärtusi. Nad käisid täna mul külas. Vankris pisi Silver, kes toas ronis armsasti emme Hanna sülest minule sülle.

Oli mõnus õhtupoolik. 😉

Koristasime täna Rasmusega

Diagnoos on INIMENE ehk MÕISTMISE ruum

... Need kolm sõna - diagnoos on inimene - jäävad mu mällu pikaks ajaks Olustvere psühhodraama konverentsilt.  😉



Nii algas reedel meil Hannaga sõit Olustverre.

Meie Õnneruumi ehk Kohtumise vati sees töötoa tiim: mina, mu isiklik abistaja Hanna - Liis ja Maarja.  Olustvere kooli sööklas.

Meie Õnne ja vatine ruum. Ettevalmistus. Teised tantsisid, mina Hanna käte abiga tegin öösel tööd.
Olin tulemusena üli rahul.

Aga ausalt tunnen, et mõistmise ruumiga iseenda sees on meil igalühel teha veel kohutavalt palju.
Teine aus tunne on see, et on siiski olemas kaks maailmaruumi s o puudega ja puudeta füüsiline maailm, Ja see on kohutavalt nukker ja kurb. 

Minu meelest on just hingeline ja mõistmise maailmaruum tähtsam.

 Kogeda inimest ratastoolis näiteks on palju lihtsam, kui mõista seda, et tema terve hingeruum on tohutult suurem kui ta ratastooli ruum.

Siinkohal ma ei saa rohkem öelda, mis Olustveres Ruumides toimus. Kindlasti mõtlen ja juurdlen kõik taas läbi, kirjutan sellest siis. '

Mina ise julgen küll keelusildi alt siseneda Õnneruumi. Mõistmise ruumi. Tunnete ruumi.
Jätkuvalt.

Õppisin konverentsilt palju. Usun, et töötoa tegijana õppisin mitmeid kordi rohkem, kui oleksin olnud lihtsalt osavõtja.

Arvan , et pisut õpiti minultki...






'
Mõnest ilusast hetkest pilt, mis oli puhkepaus.

Tantsisin siiski ka nii, et kink katki.

Õnn saabub elades, mitte otsides

Homme niisiis lähen Olustverre. Psühhodraama konverentsile Kohtumine Olustveres. Selle aasta teemaks RUUM. Pühapäeval teen Maarjaga oma esimese töötoa Olustveres - ja see mulle uskumatu. Olen küll kaua aega, mitmeid kuid selle teadmisega elanud, ettevalmistanud, vatiini taga ajanud, õnnest lugenud ja märkmeid teinud, muusikat otsinud, pisiasjadeni püüdnud  mõelda ja siis jälle ümber mõelda ja arvanud/arvan siiani, et kohutavalt palju veel pooleli - ning ikkagi ma ei usu, et saan teha konverentsil töö. See nagu unenägu, milles ei sooviks silmi avada...
Loomulikult on mul pabin sees. Tegelikult mõnus hea pabin.
Vahepeal oli ka ootamatu segadus abistajatega, kellega lähen... Seekord on mu isiklik abistaja Hanna - Liis. Leidsime pisi Silverile hoidja(d)...
Seekord on viies kord Olustveres.

Kõikest ja töötubadest võite lähemalt lugeda http://psyhhodraama.ee/olustvere-2017/olu17-tutvustused/

Usun, et pühapäeva õhtuks minu elu ja hingamisruum suureneb veelgi 💕😏 Ja mul hea  meel, et julgesin väljakutse vastu võtta, lihtsalt öelda siiski suhteliselt algajana sel maastikul, et mina tahan ka...

Mul külmkapil kassi - magnet, mille peal on tekst: "Õnn saabub elades, mitte otsides". Kristi kinkis selle arvates, et see on minulik.
Vist on tõesti minulik.
Vahel olen külmikuukse ette seisma jäänud. Mõelnud, kas tõesti elan, et olen siiski kõigele vaatamata õnnelik. Küllap vist. Ma ei tea... Aga otsinud õnne ma ka ei ole. Muidu mina ei oleks mina... Vast on see nii...

Elage teiegi, minu inimesed, nädalavahetusel - küllap siis saabub õnngi 😉
Kallistan.

Tänane tulemus Pireti ilusalongis

Päriselt oma silmaga nähes on  mu varbad veelgi ilusamad 😉

17 Tati Lotukesed ehk Inglid ja 1 näksamise proov

Rasmus proovis iga hinna eest näksada mu varvas, sest ma keelasin autot närida. 😀 Mina jäin jällegi peale - ei saanudki mind hammustada. Oli lõbus.

17 Inglid ehk Tati lotukesed.
Ise tegin. Aitäh Piretile, kes abistas nende sünnil kaasa!

Olen neisse hetkel armunud - on küll jumala armsad Inglid. Mu selle nädala elu, eriti eilne päev on olnud juba täiesti vatine. Olen rahul ja õnnelik, kuigi pabinasurin suureneb ka... juba...