Jah, olen õppinud sedagi, et väheseid üksiolemise hetki kasutada mõtisklustele.
Mul oli tõesti väga mõnus ja äge, üllatav nädalavahetus.
Reede õhtupoolikul hakkasime sõitma Haapsallu. Kristi, Johann, Sara, Johanni vanaema Marju ja vanaisa Heiki (neil oli samuti kontserdile minek) ning mina. Matkabussiga.
Kuna ma ei leidnud kuhugile öömaja, siis oli pisut ootamatu lahendus väga super ja põnev. Mina polnud varem matkabussiga sõitnud ega reisinud. Uus ja meeldiv kogemus oli.
Laupäevahommik Haapsalus.
Esimest korda kuulsin luike häält. Ta nagu hoiatas, et lähemale ei tohi tulla...
Lapsed ikka leiavad mänguväljakuid.
Väike lõunane grill.
Päikene suutis ninaotsa punaseks värvida, kuigi tuul oli päris külm. Tänaseks on nägu natukene päevitanud...
Mina sõin õues viimati aasta tagasi.
Tornis alla vaadates olin mina väike roosa kärbes.
Huvitav, kui palju tibisid said niiviisi kallimate põlvedel istuda... 😜
Mul pole küll kallimat ega isegi austajat, aga näete - sain!! Tegelikult ma ei näinud üldse midagi, ei lava ega suuri ekraane. Kristi leidis võimaluse, kuidas ma korrakski näen ka muusikuid.
Lõpuks sain künka peal ratastooliga olla ja ajasin end püsti, siis nägin suht hästi.
Vot see oli super äge.
Nüüd tean, kellega lähen veel vallutama Kuressaare Lossi - kahe Kristiga, kes käsevad mul vait olla ja naudita vallutust 😜 Ka see on omamoodi ligipääs ajaloo hõngule. Mis sest et kellegi süles.
Padisel leidsin saaregi, mida sooviks endale. Tore oleks seal maalida. Nä'iteks.
Tallinnas söömas.
Lapsed värvisid üllatus - said pulgakommid.
Esmaspäeval.
Megastaril oli õpilased. Järsku ütlesid mõned õpilased mulle tere. Ma ei tundnud neid kahjuks ära, kuid kahtlustan mingis koolis, kus olen käinud. Nii hea soe tunne!
Eesti ja Soome Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike kohtumine ja lõuna.
Paula Soomest.
Minu selja taga Tarmo ja Mella Eestist.
Ühe tänavanurgalt leidsin pissiva armsa häbeneva tüübi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar