Käisime Maarjaga täna Tartumaa Töötukassa Kvartali osakonnas töötajatele motivatsiooni jagamast. Usun, et see õnnestus hästi. Võib - olla edukaltki.
Me ei rääkinudki eriti töövõimereformi negatiivsest poolest. Vaid püüdsime edasi anda, kui mõista inimest positiivsemalt.
Lubasin proovida ka oma ratastooli. Täna oli üks julge daam, kes tõesti julges rallidagi. Loodan, et sai pisut aimu sellestki, kuidas nende uutes ruumides liikuda ratastoolis on.
(Märkus: kõige tublimad ja julgemad ratastooli proovijad on siiski väikesed lapsed. Seega tuleb alustada rääkimist lastele, et ratastool on tegelikult vahel parim asi jne.)
Minu kui koolitaja rõõm oli lõpuks näha kuulajate rahulolevaid nägusid. Lausa säravaid silmi. Parim tagasiside on väga head tänusõnad ja kallistuski.
Ja veel oli jälgida, et mitmed kuulajad said minust suhteliselt hästi aru. Saladuskate all võin öelda, et näoilmedest olen õppinud aru saama, kuidas mind kuuladakse ja aru saadakse.
Kuigi täna oli mu tõlge hääl Hanna oli väga hea - seda enam, et ta tõlkis mind koolitusel või taotlisel üritusel esimest korda. Me siiski juba tunneme teineteist peaaegu kaks aastat... Jäin õhtul mõtlema, et kui rääkida ühe grupi ees juba teist või kolmandat korda, siis polekski ehk isikliku abistaja abi kõnelemisel vaja.
Selliseid koolitusi/kohtumisi võiks ainult kindlasti rohkem olla. Mina olen küll nõus kõikjal käima. Loodan ja usun, et ainult nii saab miskit muuta paremaks. Erivajadustega ja erivajadusteta omavahel suhtlevad. Niimoodi suudame hakata üksteist mõistma...
Üks pisikene unistus mul siiski on: selliste koolituste eest võiks lõpuks hakata saama väikest tasugi. Siis on nagu ikka päris töö. Kuigi raha poleks kogu motivatsioon seda teha. Kindlasti mitte. Minule on selleks hoopis säravad silmad. Aga siiski, ka vabatahtlikul tööl kaasnevad kulud... Tõsi, mina ei ole hea töötasu küsija. Mulle meeldib lihtsalt minna miskit jagama ja ...
Esmakordselt sattusin Tasku väli - katuseparkla... Käisin pärast tööd jäätisekokteili joomas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar