Raplas koolitusel ja nii edasi...

 Täna toimus Rapla raamatukogus koolitus  "Sugu ja puue" EPNÜL-lt.  Mina ja Maarja olime viimased esinejad teemaga "Naiseksolemine läbi erivajadustega prisma". Arvan, et võime tunniga, mis oli meil, vägagi rahul olla.
Meil oli kaasas ka pisi Silver, kelle emme Hanna oli täna mu isiklik abistaja. Silver võttis ilusti sõna, suhtles Ülle - Marikesega tüdrukute ja poiste teemade, oli üldse pika päeva hea laps.

Isiklikult mul oli jällegi hästi hea rääkida. Mind kuulati ja kõnest saati aru - seda oli nägudes näha. (Kui saaksin rohkem ja rohkem esineda, siis tõenäoliselt mu hääldaminegi läheks aina selgemaks ja paremaks, vähemasti julgemaks.)

Koolituspäev lõppes Maarja laulmisega. Laulu palus talt Mare, päeva ja projektijuht.

Mina aga saan arvatavasti oma näituse Rapla. See on peaaegu kindel, nüüd vaja läbirääkida aeg ja koht.  Raplas pole olnud varem mu näitus... Vahva, kui inimesed ise hetkega soovisid mu näitustki.

Koduteel läks mul kõht tühjaks.
Tegime siis tiiru Põltsamaal. Käisime "Rivaalis" söömas.

Psühhodraama õpingute ajal Põltsamaal sai "Rivaalis" väga palju söömas käidud. Ja muud naljad ja mäletused.
Nostalgia.
Lihtsalt mõnus äraolemine.

Kohvikus meeldis ka Silverile. Oli lõbusas tujus.

Tüdrukute seltskond - Hanna, mina, Maarja.

Õhtul kohviku "Rivaali" ees oli päikeseline, kuid pisut jahe mai kohta. 

Kuid siiski kevadene.

Olen praegu, hilisõhtul väsinud. Seda mõnusa tundega. Saan olla tänulik ja rahul, et oli taas õnnestunud päev.  Kuigi hommik läks taas kiireks... ja juhtus ettearvamatuid asju - aga eks needki muutavad asju põnevamaks.
Tüdrukud soovitasid kelmikalt mul kunagi kellelegi armastuskirja kirjutada... Lähengi vaatama unefilmis, kas näen kedagi juba, kellele võiks kirjutada armastusest ja millisest armastusest...

Homme uus päev.
Uued ettevõtmised.
Kunagi ei tea, mis head juhtub homme.