Homme näen unistust!

Jah, usutavasti homme näen unistust. Unistust, millest olen paarkümmend aastat salamisi natuke avalikult unistanud... Arvan, et võtan ta vastu. Loodan, et tulen toimegi sellega. 😉
Mis unistus see on, jäägu veel homseni saladuseks.
Väga vähesed tõepoolest teavad sellest unistusest. On olnud neidki, kes ohkanud, milleks mulle see veel... Aga proovida ikka võib, milleks mulle see...

Unistada tuleb alati.
Suurelt.
Jätkusuutlikult.
Mitte ealeski ei tea, millal saabub see homme, kui unistust saabki näha 😊
On unistusi, mis saabuvad ellu suure - suure ringiga. Hilinemisega. Pisaratega. Kuid nad saabuvad ellu.
Unistada tuleb rahulikult.

Nohjaa, nagu mul veel vähe oleks tegemisi ja toimetusi.

Täna sai Kaagvere küla stendile ka teemaõhtu reklaam, kuid liblikadeta küll

Tulge Kaagverre!
Ma ei usu, et tuleb rahva rohke teemaõhtu, kuid vestleda saab ka kahekesi. Kahekesi me kindlasti ei jää. Juba see, et olla ja rõõmsameelega keerulisest asjadest rääkimine üheskoos,  on hea. Oma ja teise hinge eest hoolitsemine. Minu meelest on liig palju hooletuse jäetud hingi ja südameid... 
Võib - olla ka eksin.

Mai lõpp ja juuni algus saab olema jällegi põnev ja tihe.
See meeldib mulle.
Ei jõuagi väsida.
Olen tegelikult inimene, kes väsib kohutavalt siis, kui tundub, et midagi ei ole teha ning igav on  ka. Väsimuses ja masenduses ei saa aru aga sellest, millest probleem on... Vähemasti minuga on niimoodi. Olen aastaid iseend jälginud... Tõepoolest, kui on sebimist ja rabelemist, siis olen energilisem ja loovam.

Suvi saab olema asjalik, põnev ja kena.

Ja õnneni astuda jätan ikka ühe sammu.
Muidu, kui kõik hea kätte saaks ühekorraga, kaoks mõte edasi püüda unistada...