Ilu maasikaline päev

Ilupäev.

Jaanikuuks maasikalised küüned 😋 Inimene peab igal ajal miski ilus olema!!!  Ja ennekõige iseendaga peab olema ilusti rahul.
Juuni saab olema tõenäoliselt hästi tihe ja põnev.



Mitme - mitme tunnise sõrmede kinnihoidmise tulemus. Sõremede küüned punased, kivideta. Meil Piretiga mõlemal olid lõpuks käed väsinud - ühel kinnihoidmisest, teisel püüdmisest paigal hoida.
Ilu aga nõuab ohvrit 😏

Mõnus kodune kohupiimavorm maasikatoormoosiga. Sügavkülmas leidsin viimase toormoosi... Aeg oleks uutele moosidele mõelda...

Mul ootavad maasikataimed istutamist - täna oli vihmane...

Mu eluhetk on tohutult hea ja põnev. On palju asju, mis peavadki olema ikka elus. Natuke kõhedaks võtab ka - et see hea ehk ei jää... Või õigemini tuleb mure ... See  on olnud ikka nii...  Kuid seegi on elamine. Lihtsalt elamine. Eks probleeme on praegugi... Ja see hea ja halb tasakaalustavad mu elu. Elamist. Ja tegelikult mulle see meeldib. Olen teadlikult õppinud hirme, et kõik lõpuks läheb nagunii halvasti ja nutuselt, eirama. Need on vaid hirmud, mis takistavad naeratamast ka neile endile. Ei oleks halba ega vaeva, siis ei näekski, kui hea on ja kui ilus on... praegune hetk...

Väikese kontserdi reklaam

2. juunil kell 14.30 vabariikliku puuetega inimeste XXII kultuurifestivali raames laulab Maarja Vanemuise kontserdimajas. Lähme plaksustame talle :) See kindlasti laulja karjääri alguse algus :) Head edu, Maarja ! Hoian sulle varbaid

Kartuli panemisest oma hinge hoidmiseni

Täna õhtul oli külaseltsis "Kawersof" külas hingehoidja ja nõustaja Heino Nurk.

Me Kaagvere külaselts asub muide minu trepikojas 1. korrusel. Seda neile, kes seda veel ei teadnud.

Teemaõhtu korraldas MTÜ TM Loovus. Ehk siis Tiia ja Maarja. Ehk siis meie kaks 😉

 Oli hästi mõnus ja mõtlema panev vestlusring. Elust ja surmast. Inimesest kui tervikust, kel on keha ja hing ja vaim.

Mina jään mõtlema näiteks selle üle, et elumõte võib - olla ongi tõesti seletamatu ja nähtamatu. Igatahes mina isiklikult ei näe enam vaeva sõnastada, mis on elumõte. On vaja lihtsalt elada ja olla.

Veel sain aru taaskord ja selgesti, et väga paljudele ongi puudega inimene ainult hirmus olevus,  eriline keha - mitte hinge ega vaimuga...  Kuid kahjuks on see hirmutundjate endi probleem, kuid tihti ei saagi sellest aru. Ja ainult veneaeg ei ole teistsugusi peitnud, see on ikka nii olnud maailmas läbi aegade. Olen isegi varemalt sellele mõelnud...

Mõtlen edasi igasugustele asjadele, millest siiralt ja ausalt kõnelesime. Vägivallast, sõltuvustest, Jumalastki. Ja kuidas hoida naeratust huulil, et tunta iseend mureväsimuses hästi.

Aitäh Heinole ja külaseltsi perenaisele Hillele.  😊
Õhtul pildistas Piret.

Hommikupoolikul käisin aiamaal. Mul nüüd kasvab till, redis. progrand. Ja seitse kartulit panin  ka maha. Rohkem kartuleid mul hetkel polnud 😋 Kuid esimese aiamaa aastaga on proovimine täiesti täidetud!
Veel soovin panna maasikaid ja kapsaid... Ega palju muud ei põllule ei mahugi. Poole maad jätan  lilleaiaks.
Aiamaa kokku on ehk 2,5 x 2 meetrit 😏 Olen unistanud väikesest aiast - nüüd siis täitus see suur unistus. Unistustel on  komme ootamatul hetkel ikka täituda!

Selle eest tänu eelkõige Piretile!

Aias tegi pilte ja abistas mind Kristi.

Hakkasin põllunaiseks - ise ka ei usu veel ;)

Tänane pühapäev on olnud hästi - hästi mõnus.  😉

Käisin aiamaalapil. Ei ole olnud aastaid aias mullal ratastooliga, natuke harjumatu liikuda. Küll harjun taas. See on hea, et aiamaa tasane suhtliselt.

Pool abiväest jäi pildilegi. 😀

Esimene võõrasema sai istutatud. 😏


Kui vähegi ilma on, siis homme hommikul jätkan aia tegemist.

Veel jõudsin linnas käia ning hommikul pannkooke küpsestada. Nüüd teha nipet - näpet. Nõud pesta. Homseks teemaõhtuks pisut ettevalmistada.  

Õnnest puudub vaid üks samm 😜

Eile õhtul alustasin uut maaligi...

Kapriisitar õitseb ka

Tõlvlehik

Tõeline kapriisitar mu hoolduslilleaias 😋Talle ei sobi kunagi mitte midagi. Nüüd ei sobi vist hommikune päikene, muidu armastab valgust. Aga eile õhtul nägin Kapriisitaril ühte õit, täna hommikul teist...

Võru näitus

Minu näitus 

"Minu jälg sinu südames"

3. juulil kell 14.00 

Võru Raamatukogus

(Jüri 54, Võru)

Ootan rõõmuga 😊

Veel jõu ja iluharjutusest + ajakiri

Ma ei pannud tähelegi eile, et Kristi pildistas seda hetke, kui seisin ...

See hetk jõu ja ilunumber  oli 2005 või 2006 aastal Pühajärvel.










Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ajakirjas http://www.nooruse.ee/tervist_mai2017.pdf on minu ja Kristeli mõtteid isikliku abistaja teenuse ja/või töö ja/või kasutamise kohta :) Minu meeles väga hea . Aitäh, Kristel, et kohtusime ning oleme koos jälle vähekenegi saanud ära teha mõistmiseks, kes ja mis on isiklik abistaja, kui oluline on võrdväärse elu loomisel

Hei, sõbrad! Kas keegi teab kedagi Haapsalus,kes võiks 3. juuni ööbimist pakkuda mulle ja mu isikliku abistajale :) Lähen kontserdile :) Muidugi üks variant on telk...

Unistused - soovid...

Käisin ronimas. 😋
Paar hetke seisin täiesti ise. Üksinda. Kuid sellest ei jõudnud pildi teha... Kunagi ei ole hilja trenni hakata tegema, et olla vormis.

Veel käisin aiamaal. Jah, see on unistus, mis on olnud mu salasoov aastaid ja aastaid... Nüüd naeratabki väike - väike aiamaa mulle. See aasta julgen proovi ehk väljakutse vastu võtta. Mõtlen, mida kasvatama hakkan. Tõenäoliselt lilli ja tilli.

Varbad mulda, närvid korda!!!
Pealegi olen olnud maatüdruk ning olen seda siiani.

Veel üks soov täitub septembri teisel poolel. See on mu näitus Pärnu haiglas. See soov oli Karelil ja detsembris oli ta täitsa nõudlik, et tee näitus seal. Ma ei teagi aga, kas ta ise jõudis uurida võimalusi... See on minu isiklik õnnelik tänu Karelile. Olen talle väga tänulik, et mul võisin teda tunta. Usun, et rõõmu ja jaksu jagamine teistele on veel suurem väärtus, kuid suhteliselt mõõtmatu ja nähtamatu, kui näiteks midagi materiaalsemalt...  Karel soovis küll minult rõõmu ja jaksu 😊
Loodan, et keegi saab näituselt rõõmu ja jaksu juurde...

Homme näen unistust!

Jah, usutavasti homme näen unistust. Unistust, millest olen paarkümmend aastat salamisi natuke avalikult unistanud... Arvan, et võtan ta vastu. Loodan, et tulen toimegi sellega. 😉
Mis unistus see on, jäägu veel homseni saladuseks.
Väga vähesed tõepoolest teavad sellest unistusest. On olnud neidki, kes ohkanud, milleks mulle see veel... Aga proovida ikka võib, milleks mulle see...

Unistada tuleb alati.
Suurelt.
Jätkusuutlikult.
Mitte ealeski ei tea, millal saabub see homme, kui unistust saabki näha 😊
On unistusi, mis saabuvad ellu suure - suure ringiga. Hilinemisega. Pisaratega. Kuid nad saabuvad ellu.
Unistada tuleb rahulikult.

Nohjaa, nagu mul veel vähe oleks tegemisi ja toimetusi.

Täna sai Kaagvere küla stendile ka teemaõhtu reklaam, kuid liblikadeta küll

Tulge Kaagverre!
Ma ei usu, et tuleb rahva rohke teemaõhtu, kuid vestleda saab ka kahekesi. Kahekesi me kindlasti ei jää. Juba see, et olla ja rõõmsameelega keerulisest asjadest rääkimine üheskoos,  on hea. Oma ja teise hinge eest hoolitsemine. Minu meelest on liig palju hooletuse jäetud hingi ja südameid... 
Võib - olla ka eksin.

Mai lõpp ja juuni algus saab olema jällegi põnev ja tihe.
See meeldib mulle.
Ei jõuagi väsida.
Olen tegelikult inimene, kes väsib kohutavalt siis, kui tundub, et midagi ei ole teha ning igav on  ka. Väsimuses ja masenduses ei saa aru aga sellest, millest probleem on... Vähemasti minuga on niimoodi. Olen aastaid iseend jälginud... Tõepoolest, kui on sebimist ja rabelemist, siis olen energilisem ja loovam.

Suvi saab olema asjalik, põnev ja kena.

Ja õnneni astuda jätan ikka ühe sammu.
Muidu, kui kõik hea kätte saaks ühekorraga, kaoks mõte edasi püüda unistada...

See on postitus nr 3000

Mõtlesin mitu päeva tagasi,  kui jõuan selle ilusa numbrini - 3000 - siis peaks blogima miskit väga ilusat ja rõõmsat...
Kuid momemdil on mul nukrus.
Mina ise ei mäletagi, kuna siia kirjutasin, et olen nukker ja kõik on tegelikult mõtetu  vaev... Tavaliselt püüan olla särav ja rõõmurull. Seda muidugi olengi. Ma ei teeskle. Aga praegu olen kurvameelne...
Telekas totakalt nõme naljasaade. Taustaks. Tahaks teleka kinni panna. Ei viitsi ka kanaleid vahetada. Mõtlen, kas see ongi elumõte, et naerda lollidele naljadele...
Mis on elumõte...
Õhtul tabasin end mõttelt pannes puhast pesu kappi, et oled või ära ole, armasta või vihka - üksi oled ikka. Võib - olla üksiolemine väsitabki kõige rohkem... Tahad parimat, kuid... Veel käis peast läbi mõte, kas üleüldse tean, kes olen ja miks elan... Kõik tundub näiline... Mis on siis tegelik... 

Olen bloginud 11 aastat ja neli kuud, see  on  umbes järjest kaheksa aastat iga jumala päev. Kiirarvutus.
Hetkel loetakse mind uskumatult palju.

Aitäh lugemise ja kaasaelamise eest nii heas kui halvas!💗😊

Vahetevahel tunnen, et petan iseendki - sellest, millest sooviksin välja kirjutada, ma siiski üsna sageli ei kirjutada. See minu oma. Samas tahaks karjuda... Küllap seesmised karjed ja ohked on ka minu omad ainult. Nii rõõmus kui ka mures.
Rõõmgi võib hinge kinni panna. Ei saa välja sõnagi...
Vahel tunnen, et niiviisi petan ka lugejaid, neist  mõnda tean hästi ning siiski paljusid ei tea üldse, ja arvatavasti ei peagi kõiki teadma. Kuid, mis saladus on väljatulemiseks, see  tuleb kunagi ikka omal viisil siiagi ridadesse või siis ridade vahele. Et kas mitte kirjutamine alati on petmine... Pigem saladus. Ja kannatamine. Üksiolemine.
Üksi olla tuleb nii või teisiti.
Vahel saab üksiolemise tunde eemale tõrjuda. Ära petta. Vot see on hea tunne. ´

Arvan, et kindlasti jätkan blogimist. Kaua - kes teaks... Blogimisega on hetkel hästi ja see annab mulle kindlustki, et ma siiski ei ole nõnna üksinda, kui tihti tunnen... Soovin vaid oma blogi veel paremaks ja huvitavamaks muuta. Seda viimast saan iseenda tegemiste ja toimetustega, kui neist kirjutan.

Jäädes iseendaks 😏

Kallistan teid, minu blogi sõbrad!

 Minu "Päike". Paar tundi tagasi sai viimase pintslitõmbe. Nüüd särab ja kuivab.
Tegelikult tegin "Päikest" üle kuu. Kohe päris alguses nägin, et ei tule nii särav nagu ettekujutasin. Paar värvitõmmet valesti - ja oligi rikutud.

Kuna mul on olnud viimased kuud hästi laste rohke - väikesed sõbrad, kool ja lasteaed - siis tuli soov midagi lastele lapselikult/lapsemeelselt teha. See oli suhteliselt keeruline, sest, et ma ei oskagi enam nii väga lapselikult maalida... Kunagi ütles Jäppe, et tuleb aeg, kui ei oskagi lapse moodi... Ma ei uskunud...

Arvan, et "Päike" võiks kunagi olla näiteks kuskil lasteaia või lastetoa seinal...



Selle Südame tegin Helenale ja Andresele pulmakingituseks 😉 Päris huvitav tuli: market pliiatsi ja akrüüli segu. Arvata võib, et teen mõnegi ametliku töö veel läbisegi tehnikas - siis saate ka kuskil näitusel ehk näha.
Helenata arvatavasti ei oleks olnud sellist vägevat ja ägedat näituste alguste algus nagu Lille Majas oli pea 8 aastat tagasi... 😊

 

Lapsevankriga võrdustatakse ratastooli

Mul on olnud pika aega salasoov minna kuhulegi jooksule või kõnnile, mis suviti on. Siiani ei ole see õnnestunud, sest ei palu ju minna endaga jooksma neil isiklikkel abistajatel, kes ise ei ole jooksmist harastanud. Nüüd on see võimalus täitsa olemas, sest mu isiklik abistaja Kristi on palju jooksnud. Ja oleme seda salasoovi täide viimiseks arutanud juba üle poole aasta. Valisime välja Eesti ööjooksu Rakveres http://www.ööjooks.ee/ . Kuna lehel pole infot puudega inimestele, siis kirjutasin korraldale. Vastus tuli küll kiiresti, kuid pisut negatiivne. Teen vastusest copy, seda sellepärastki, et teisedki ratastoolis osavõtjad, kes soovivad minna Rakverre või ka Tallinna jooksule, teaks, et lapsevankrit ehk siis ka ratastoolis osavõtjaid ei lubada rajale. Ja järelpärimise kirjas ütlesin juba neile, et kajastan ettevõtmist oma blogis.

Tere Tiia.

Täname pöördumise eest. Oleme tänulikud, et tunnete huvi Ööjooksu vastu.

Peame kahjuks andma pettumust valmistava vastuse. Nimelt oleme selleks aastaks võtnud vastu põhimõttelise otsuse mitte lubada rajale kepikõndijaid ja lapsevankritega osalejaid. Ratastooli võistlejad ei ole olnud lubatud ka eelnevalt põhivõistlusele. Vastuvõetud otsus on mitmete aastate rohke ja õigustatult negatiivse tagasiside tulemus. Põhimureks Ööjooksu kaheringilisus ja suur osavõtjate arv. Teise ringi kiiremad jõuavad järgi esimese ringi teisele poolele ja tekivad väga suured riskid vigastustele. Joostakse suurtel kiirustel ja ohtu satuvad nii vankrid kui ratastoolid. Kiiret edenemist takistavad kepikõndijad. Vastupidine mure on ratastooli võistlejate, mitte kulgejate/läbijatega, kuna kiirused on suured, siis on võimalus vigastada taaskord aeglasemaid kulgejaid ja seejuures iseennast. Kepikõndijate osas on olnud palju vigastusi tavavõistlejatele, kuna ei alluta sageli korraldaja reeglitele ning starditakse eeskoridorist suure hooga. Olukorras, kus ümberringi on tuhandeid inimesi on kannatanuid ja pisivigastusi, mis meieni jõuavad, liiga palju. 

Sellest juhindudes oleme vastu võtnud otsuse mitte lubada rajale lapsevankritega osalejaid ja kepikõndijaid. Sarnane põhimõte lapsevankrite osas kehtib ka Tallinna Maratoni sündmustel. Ratastoolis võistlejad pole meil starti lubatud ka eelnevalt. Vabandame ja loodame, et mõistate. Peame lugu ja austame väga kõiki inimesi, kes soovivad liikuda.

Kõik reeglid on kehtestatud osalejate julgeolekut ja tervist silmas pidades.

Heade soovidega.

Lugupidamisega.

Marko Torm

Rakvere Maraton MTÜ

Mõistan hästi.
 Kuid mul tekkis kohe tõrke mõne koha pealt,  kui vähe me ikka arvame teadvat erivajaduste inimestest.
 Kui eelnevalt pole olnud ratastoolis osavõtjad, siis kuidas muretseda sellepärast, mis  ei teata - lihtsalt tehakse endale lisapingeid juurde. Puudeid ja terviserikkeid on sadu, võib ju olla, et silmaga nähtamatu tabav haigushoog on rajal isegi ohtlikum, kui ratastool. Ka pime või kurt inimene võib saatjaga edukalt joosta ja kõndida.
 Kas ikka peab ülehoolima just ratastoolis osavõtjate pärast... Mina EI läheks ka end registreerimagi, kui ma EI oleks endale selgeks teinud, millega ma end seon. Me Kristiga mõtleme näiteks juba minu turvarihmadele jne.
Kui kepikõndijad ei pea reeglitest kinni, siis sorry, see on nende probleem. Mitte minu.
 Isiklikult olen veendunud,  et igasugused rahva üritused ühendavad erilisi inimesi palju rohkem, kui ükskõik milline võrdväärsuse kirjutis või koolitus. Eks see blogi kirjutis on ka väike kirjutis või/ja koolitus. Tahame või mitte.

Huvitav on see, et jooksudel on nähtud ratastoole. Eestiski. Rakvereski .  Ega ometi und ei ole nähtud 😋 Mina ise olen arvatavasti tv-s näinud - mäletan just see pani mind unistama ja soovima, et läheks ka.

Ma ei läheks kindlasti ainult ratastoolide maratonile.
Vot see mind tõesti ei tõmba.

Ja ratastooli ei saa võrrelda lapsevankritega. Juba nendes olijad on väga erinevate vanustega ja tarkusega. Minu jaoks on vähe solvavgi. Kui aus olla. Teisalt, naljatan vahel isegi, et neil - vankril ja ratastoolil - on neli ratast, kuid mulle väga meeldib, kui kuulaja ja lükkaja vastab tõsiselt, et sina pole ju tita, et lõpeta loll jutt...
Kuid kui ametlikult ei mõisteta, mis vahe on lapsevankril ja ratastoolil, siis on küll meil kõikidel veel tohutult palju tegemata tööd.

Usun, et sebin end Ööjooksu raja kõrvale Rakverre. See ometi ei ole keelatud! Soovin, et inimesed harjuksid inimestega!
Täna tõesti teist soovi mul ei ole, kui inimesed harjuge lõppude lõpuks inimestega ning mõistke ükskord, et me kõik oleme kuidagi erilised. 
   
Nukker näide, et 50 aastaga ei olegi suhtumisest palju muutunud 
http://digileht.epl.delfi.ee/uudised/kolm-lugu-erihooldekodu-elanikud-keda-kohalikud-naabriks-ei-taha?id=78239750 
Minagi hakkasin 3...4 aastaselt häirima ühiskonda ja naabreid. 😊 Omal ajal arvasid arstid nii, et hakkan häirima ja parem on mind ära anda... Nohjah, häiringi siiani. Loodan, et positiivsemalt.
Armastan Eestimaad.
Naabrid on mulle kallid.
Ja usun, et see on vastupidiseltki.
See kõik suure töö tulemus meil kõikidelt.
Aga ma ei soovi olla mingi erand...  

Teemaõhtu reklaam

Tulge, palun, MTÜ TM Loovuse teemaõhtule vaimsest tervisest

“Kanname oma hinge eest hoolt”

29.mail kl.18.00 Kawershofi külaseltsi ruumides Kaagvere keskus 8.
Meil on külas ja vestlemas hingehoidja ja nõustaja Heino Nurk.

Teid ootavad Tiia ja Maarja

Raplas koolitusel ja nii edasi...

 Täna toimus Rapla raamatukogus koolitus  "Sugu ja puue" EPNÜL-lt.  Mina ja Maarja olime viimased esinejad teemaga "Naiseksolemine läbi erivajadustega prisma". Arvan, et võime tunniga, mis oli meil, vägagi rahul olla.
Meil oli kaasas ka pisi Silver, kelle emme Hanna oli täna mu isiklik abistaja. Silver võttis ilusti sõna, suhtles Ülle - Marikesega tüdrukute ja poiste teemade, oli üldse pika päeva hea laps.

Isiklikult mul oli jällegi hästi hea rääkida. Mind kuulati ja kõnest saati aru - seda oli nägudes näha. (Kui saaksin rohkem ja rohkem esineda, siis tõenäoliselt mu hääldaminegi läheks aina selgemaks ja paremaks, vähemasti julgemaks.)

Koolituspäev lõppes Maarja laulmisega. Laulu palus talt Mare, päeva ja projektijuht.

Mina aga saan arvatavasti oma näituse Rapla. See on peaaegu kindel, nüüd vaja läbirääkida aeg ja koht.  Raplas pole olnud varem mu näitus... Vahva, kui inimesed ise hetkega soovisid mu näitustki.

Koduteel läks mul kõht tühjaks.
Tegime siis tiiru Põltsamaal. Käisime "Rivaalis" söömas.

Psühhodraama õpingute ajal Põltsamaal sai "Rivaalis" väga palju söömas käidud. Ja muud naljad ja mäletused.
Nostalgia.
Lihtsalt mõnus äraolemine.

Kohvikus meeldis ka Silverile. Oli lõbusas tujus.

Tüdrukute seltskond - Hanna, mina, Maarja.

Õhtul kohviku "Rivaali" ees oli päikeseline, kuid pisut jahe mai kohta. 

Kuid siiski kevadene.

Olen praegu, hilisõhtul väsinud. Seda mõnusa tundega. Saan olla tänulik ja rahul, et oli taas õnnestunud päev.  Kuigi hommik läks taas kiireks... ja juhtus ettearvamatuid asju - aga eks needki muutavad asju põnevamaks.
Tüdrukud soovitasid kelmikalt mul kunagi kellelegi armastuskirja kirjutada... Lähengi vaatama unefilmis, kas näen kedagi juba, kellele võiks kirjutada armastusest ja millisest armastusest...

Homme uus päev.
Uued ettevõtmised.
Kunagi ei tea, mis head juhtub homme.

Eilne super tore päev - jooksmisest pruudipärja mänguni

 Eilne pühapäev algaas lille - jooksumaratoniga 😊Emadepäev oli tulnud ka ootamatu, nagu tulevad alati jõulud või jaanipäev... Lilleriiulid olid poodides tühjad. Pidime jooksuga ümber ajama üllatusmunade kastid - emmedki võivad omal päeval kogemata teha rumalasi... 😏 Õnneks saime viimased hetkel pidurid peale...

Käisin Helena ja Andrese pulmas. Hästi - hästi tore päev oli. Ma nägin esmakordselt Tartu Advendi kirikut seestpoolt. Ilus! Üllatus oli inva - wc, kuigi pikk trepp üles saali. Helena küll ütles, et kuskilt tagant parem minna, kuid me Kristiga läksime siiski eest. Naudisime päeva sajaga. Pulmalised olid ka abivalmid. Turvati.

Pulmarongis sattusime juhuslikult noorpaari auto taha teiseks / kolmandaks autoks. Vahetevahel tuli vahele fotograafide auto... Sõit oli võluv ja põnev. 

Oli vabaaegki Alatskivi Lossi ümber jalutada.

Noorpaariga.

Sain Kristi abiga Lossi ülakorrusel käia ehk siis vaadata Lossi. Leidsin imeilusa (tühja) näitusesaali. Kindlasti kirjutan oma näituse tegemisest sinna.

Muidugi on trepid.
Ütlesin küll Kristile, et ma ei tule üles. Kristi aga polnud nõus. Võtsid mind sülle. Jättis omad kingad trepi ette, nii oli tal kergem ja mugavam, turvalisem käia. Ülevalt leidsime üheainsa tugitooli, kus saime puhata.

Aga mina sain ka trepirõdu äärel istuda - vot see oli äge 😀 Igaüks seda ei julgeks... ning ÄRGE järgi tehke. Ja siiski oli see äge tunne. Natuke kartsin ka...

 Triinuga.
Triinut tean ta sünnist saadik. Oli aeg, kui hoidsin teda ka. Ja siis tegime paljusid asju koos... Eile pulmas mängis Triinu lastega.

Elus esmakordselt mängisin kaasa pruudipärja mängus. Ja veel püsti, Kristi hoidis mind enda vastu. Saime ringis liikuda. Kui oleks ratastoolis liikunud, oleks ehk Helena ära tabanud, et mina olen ka... Õnneks võib - olla  pruudipärga ma ei saanud 😋, sest siis oleks olnud mul suur probleem, kust leida eriline mees, kellega võiks midagi suurt ette võtta ja oma elurõõmu jagada. 😉😊 Aga nalja ja närvikõdi võib ju ikka teha.  Õnneliku kogemust omada.
Veel sain õppida rahvatantsu. Sedagi elus esmakordselt.

Miski ei ole  võimatu.

Need pildid tegi Kristi.