Kuigi esimene huviline/tööotsija arvas siiralt, et mina olen õnnetu... Proovisime küll kiiresti seletada, et see pole nii. Vähemasti täna. Loodan, et ehk nüüd, kui loetakse minu blogi, saadakse aru, et ma olen siiski miskit positiivsemat kui õnnetu...
Tegelikult mõistan neid inimesi, kes ei suuda mõista, et puudega inimene tunneb ka igasuguseid tundeid, negatiivseid ja samuti positiivseid. On ju raske lahti lasta hallimassi mõtlemismallist, kui inimene on ratastoolis, siis ilmtingimata õnnetu... Juba sellepärast on kõikjal kohal olla, et muuta mõtemaailma.
Täitsime oma eesmärke.
Mõned väikesed miinused olid, kuid neid püüdsime loovalt parandada.
Voldikuid tegime koha peal kiiresti juurde.
Järgmine kord saab ka voldik MTÜ TM Loovusest kindlasti veel asjalikum ja ilusam.
Head ideed tulevad ikka töö käigus 😉
Me olime ainsad, kes näitasid praktiliselt otse inimeste silmade all isikliku abistaja töö sisu ja olemus. 😉
Ise Maarjaga saime mitmeid häid väljakutseid ja võimalikke koostöid. Kindlasti haarame nendest kinni. Täna pikemalt ei kirjutaks. Eks elu näitab, kuidas asjad hakkavad sujuma.
Sportlikust huvist hakkasin lugema mitme inimesega vestlesime. Saime umbes täpselt kokku 45 - 47 inimest. Mõni hetk suhtles meiega mitu inimest korraga. Mina ühe, Maarja teise inimestega. Hommikul mõtlesin omaette veel, kui meie vastu tundakse huvi 10 - 12 korda, on ka hästi. Seega,
mitme kordselt hästi.
Nägime ka tuttavaid ja sõpru, keda ei olnud aastaid näinud.
Usun tõesti, et oli asjalik päev.
Ratastool käis pesus. Auto pesulas esimest korda.
Pildistas mu isiklik abistaja Kristi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar