9 aastat tagasi ütles papa mulle viimase sõna: "OK."... Homme saab ta surmast 9 aastat... On kuidagi uskumatu mõelda, et sellest väga raskest ja ka kurvast ajast on möödas juba nii kaua aega...
Palju on muutunud selle aja jooksul.
Palju on jäänud samaks. Samamoodi.
Aga üht olen tähelepanud, kui nüüd unes näen papat - vahel ikka näen teda unes - siis läheb mul kõik taas hästi... Olen suhteliselt veendunud, et ta valvab ja hoiab mind paremini ja hoolikamalt kui eluajal. Usun, et ta on uhke ja õnnelik, kus ta iganes poleks, minu üle... Nüüd saan ehk alles aru, et omal ajal ei olnud papal jaksu seda väga näidata, sest ta ise oli õnnetu ja üksinda ja alkoholiga... Ta mõistis hästi, miks pahandasin temaga joomise pärast, kuid ta ei suutnud loobuda...
Ma ei tea, miks oli sellist viina rohke elu vaja...
Õppimiseks ehk.
Õppimiseks nii mulle kui talle... Ehk...
Mäletan, kui papa mulle ütles ükskord, et sina ära hakka iial jooma, sest õige naine ei joo ja sa oled õige...
Ma pole ju iial liiast alkoholi tarbinud. Papa teatis seda.
Ma ei tea, miks ta pidas sellist õpetust vajalikuks mulle öelda. Kuid see oli igati tark õpetust.
Ma ei tea, miks see praegu meelde tuli...
9 aastat tagasi olin IAT koolitusel... Ja täna kirjutan IAT-st ning järgmine nädal räägin isiklikust abistajast Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Jälle. Teist korda lähen sinna.
Olen aastaid püüdnud midagi paremaks muuta, vahel ei ole olnud ma kõikide meelt mööda. Ma arvan, et mitte keegi ei suuda olla absoluutselt kõikide meelt mööda. Ja kas seda olekski vaja...
Jääda iseendaks on küll aga OK...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar