Võtsin natu aja maha ning möllasin paar tundi Auras. Esmakordselt elus liuglesin torust alla - täitsa mõnus. Kartmine on olnud peas kinni. Kuni tänaseni tundus torust alla laskmine nii kohutav olevat😀 Jooksin Aura terrassil pärast tervisekeskuse saunu - ma poléks iial uskunud, et julgen külma ilmaga trikoo väel õues joosta (loe siiski rallida) 😊
Just sedasi püüan mina vananeda nagu tänases "Õhtulehes" kirjutakse
http://tervist24.ohtuleht.ee/797429/ratastoolis-kunstnik-tahaksin-vananeda-aktiivselt-ja-rallida-ikka-sajaga
Ega ma EI mõtlegi vananemisele... See pole minule absoluutselt mure ega probleem. Tean küll, et keha vananeb - see paratamatu. Kuid mu hing on noor ja lapselik, või pigem positiivselt terve ja kerge.
Pisi seik Aura tervisekeskusesse minemisest. Lift ei tahtnud kuidagi ülesminemisel tööle minna st üles minna. Aura töötaja proovis ja õpetas meid kannatlikult... Üles läksime siiski trepist. Seesama noormees/töötaja aitas ka. Kuigi ega meil Kristiga abi polnudki vaja.
Seni kuni me vees ja saunades mõnulesime, saadi ka lift tööle. Koristajatädi tuli meile seda ütlema, et lift korras.
Nohjah, mine tea, kui palju oldi lifti üldse kasutatud. Võib - olla ei osatud lihtsalt käsitleda... Ja näiteks tervisekeskuse ja veekeskuse vahel ongi ikkagi trepid, kui nendes kordamööda mõnuleda, mida me Kristiga tegime. Kolm korda + toru trepp ja üks liftiga sõit. 😁
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar