Tänased hetked olid väga vastuolulised, aga küllap oli neid millekski vaja.
Üks rõõmus hetk oli see, et mul on nüüd uus ja noor ratastooli remondimees :) Tegelikult on mu ratastool pisi-Silverile juba poolteist-kaks kuud külgetõmbav olnud, nagu lastele ikka. Endal tuleb tähelepanelikum ja ettevaatlikum olla - kuigi ma ei ole veel kunagi ühtki last alla ajanud.
Koer Ruudi harjub ka minu jalapaiga :) Muide, loomad vajavad ka natuke aega minu jalgadega harjumiseks. Küllap tundub jalapai neilegi natuke imelik ja kummaline.
Sorry, pildi peal on kõik natuke sassis, aga see ongi vahel meie igapäevane koduelu.
Ja veel - arvan, et tänasest peale hakkan rohkem ja tõsisemalt mõtlema ka oma videole. Ja mine tea, võibolla ka hoopis filmile :) Vähemalt õppevideot on küll vaja, selle peale mõtlesin ka Tervishoiu Kõrgkoolis. Elame-näeme, kõik tuleb omal õigel ajal, või natuke varem, või natuke hiljem. 😉
Ja õhtul tuli teade, et arvatavasti mai lõpul või juuni alguses lähen ma Pärnusse. Jälle lastega kohtuma. Ja võibolla tuleb mininäitus ka. Vähemalt üks mu südamesoov saab teoks, seda soovis ka Karel oma eluajal... Karel tahtis küll kohe alguses Uue Kunsti Muuseumis teha, aga viimane kord soovis Pärnu haiglas. Ma ei teagi, kas ta jõudis haigla sotsiaaltöötajale mu kontakte anda, aga igatahes pole minuga kontakti võetud. Kunagi võtan ehk ise - kas just haiglaga, ehk tõesti hoopis muuseumiga, kuigi usun, et ka patsiendid haiglas vajavad värve, rõõmu ja elamusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar