Läksime Kristiga kevadet otsima. Oli ju mõnus ilm. Hämmastav küll, kuid ma polnudki varemalt jõudnud Kristile Kaagvere näidata. See puudujääk sai täna mitme kordselt mul parandatult.
Sõitsime veel Melliste poodi. Lihtsalt ei viitsinud linna sõita. Mellistest Kaagverre tagasi sõitsime ringiga. Mäksa kaudu. Näitasin Kristile oma lapsepõlvemaad. Arvan, et umbes 35 aastat polnud ma ise oma kunagist kodumaja näinud nii lähedalt kui täna. Kahju, et päris Mõisahoonet, kus 5 aastasena alustasin maalapse elu, ei näinud lähedalt - nüüd pool Mäksa pargi vist erastatud. Aga omal ajal olin mina mõisapreili 😉
Mäksa park, vähemasti pool, on kuidagi väiksem... ja minu meelest natuke räsitud... See esmapilgul. Minu kiige - pärnapuud ei olnudki enam ja ammugi maja taga ei olnud papa tehtud liivakasti - grill koht oli... Aga mu sees oli elevus. Süda tuksus kiiremine.
Sõitsime ka esimesest Aru koolist, mis on samuti tuulest viidud, mööda.
Aga Kaagvere staadionil tabas meid liblikalennud. Nii palju esimesi liblikaid ei ole ma ealeski näinud. Kollased liblikad. Kirjud liblikad. Ees. Kõrval. Maas. Taevas.
Kollane liblikas maandus hetkeks mu põlvele.
Nüüd tuleb küll äge lahe suvi! Kui olla natukenegi lapsemeelne. Lapse usku.
Püüdsime liblikaid pildistada.
Ja sinililli oli metsa all väga palju. Noppisime neid tuppagi.
Jõe ääres käisime ka. Päris vee piiril. Seekord otsustasime, et ei lähe ujuma...😏
Õhtul sai Johanniga natuke piiksutud 😋😍
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar