Meie arvamus

Kuna eile õhtul etv-s saade "Suud puhtaks" töövõimereformist, siis sooviti EPIK-ust jagada oma kogemusi tugiisiku teenusest ja üldse töövõimereformist. Otsustasime möödunul pühapäeval Maarjaga ka mõne rea kirjutada omaenda kogemustest ja mõtetest.  Loomulikult on need meie mõtted ja kogemused hästi lühidalt ja üsna kiiresti kirja pandu. Palju jäi seekord kirja panemata... Lihtsalt tundsime, et võiks kirjutada - kunagi ei tea, milleks miski hea on. Meie jagamine ja arvamine sai selline, usume, et tekst sobib mu blogisse suurepäraselt: 

MIs siis on töötegemine ? Meie mulje järgi käib praegu jutt ainult kellast-kellani tööst konkreetsel töökohal, aga meie hulgas on ka vabakutselisi ja MTÜ'de juhatuse liikmeid, jne. Meie ühiskonnas on nii palju variante eneseteostuseks - kõigi inimeste jaoks. See on üks moment, mis jäi meie arvates juba töövõimereformi algetapil lahti rääkimata ja läbi arutamata.

Nagu öeldud, meie tugiisiku teenust ei kasuta. Saame suurepäraselt aru, et potentsiaalsete tööotsijate hulgas on palju inimesi, kes vajavad just seda teenust, kas vaimse/psühhiaatrilise puude tõttu või ka lihtsalt sotsialiseerumise toetamiseks. Samas leiame, et teenimatult vähe tähelepanu on seni saanud IAT (isikliku abistaja teenus). Mina, Tiia, olen kasutanud IAT-d peaaegu 18 aastat ja võin kinnitada, et ilma selleta poleks mul kuidagi võimalik harrastada mulle sobivat aktiivset elustiili ja teha elukarjääri. Arvame, et igaüks meist on kutsutud oma jõukohast elukarjääri tegema, ja see ei koosne ainult tööst, vaid kõigest, mis elu juurde kuulub. 

IAT kogemust võin mina, Tiia, lõputult jagada, aga ütlen siinkohal, et need 18 aastat pole ma kasutanud ühtki teist teenust. Olen veendunud, et IAT-d saavad kasutada peamiselt need erivajadustega inimesed, kes oskavad hästi oma elu korraldada ja juhtida ning ka isiklikku abistajat juhendada. Ka nende oskuste omandamine ja pidev täiendamine on on oluline osa elukarjäärist. 

LIsaks on meie hulgas puuetega inimesi, kellel ehk pole kõrgkoolidiplomit, kuid kes on omandanud oskused, mis lubavad neil tegutseda vabakutselistena. Mina, Maarja, võin öelda, et vabakutselise tõlkijana olen saanud tunnustust (ja tasu) niivõrd, kui olen osanud seda ära teenida, st et sel pinnal pole eelarvamuslikku suhtumist kogenud. Samas oleme mõlemad läbinud psühhodraama koolituse Rootsi Moreno Instituudi juures. Praeguseks on Maarja saavutanud psühhodraama grupijuhi (Psychodrama Leader) ja Tiia psühhodraama assistendi (Assistant of Psychodrama) taseme. Soovime kindlast ennast sel alal edasi täiendada, ja oleme ka mõned grupid läbi viinud.

Lõpetuseks - võiksime oma kogemustest kirjutada pika romaani, aga soovime öelda, et ärme unustame kogu selle virvarri juures, mis praegu töövõimereformi, tugiisiku jt. teenuste ümber toimub, julgustada igaüht meie ümber suurelt unistama ja andma endast parimat - sest me kõik oleme ühiskonnale väärtuslikud ja me kõik õpime üksteiselt midagi.

Mina aga usun, et need teemad puuetega inimeste ja töötegemiste ja üleüldse suhete ümber ei saagi kunagi otsa ega kristallselgeks... 😓