Tänane leid - üliõpilaspilet

On väikese raamatukese moodi, kõvad kaanedki.

Peaks hangima ikkagi tänapäevase ka EHK teisi sõnu lõpetame ükskord kooli...

Nüüd siis tean, et piiksun meeldivalt!!!

Hommiikust saadik naeran omaette. 😊 Mul tõeliselt hea tuju. Nüüd siis tean ka, miks mind kõditakse!
"Aga ta on ju nii nunnu! Aga kui ma kõditan teda, siis mulle meeldib, kuidas ta piiksub!" ütles Johann emmele, kui ta emme Kristi ütles, et tädi Tiiat ei kiusa. 

Nii armas 😊😊😊

Tegelikult kardan kõdi ja see ajab laginal naerma, kuid kas ja kuidas piiksun...😉 Lapsesuu ei valeta. Ja kiusamise vastu ei ole midagi, mida rohkem, seda rohkem ma ju piiksun 😉 On ju nii!!!

Kõik uus kevadkuus

Täna tegin korituse ja muudatusi köögis ja sain lõppude lõpuks pärast kolme aasta taas uue riidekappi.

Kes ei tea või ei olegi näinud  mu kööki, see ei panegi väikesi muudatusi tähele...  

Pisiköögis on nüüd ka pisikohvitamislaud. 😋
 

 EI, see pilt on Kristiga tehtud sirgelt - põrand muhklik, või maja kõver... Nihutasime külmkapi veidi ja esimene tulemus... Nüüd saan aru, miks ma selle koha  peal ei suuda ratastooliga seisma jääda võttes külmkapist asju - see  koht ongi kelgumägi... 😀 Kuigi põrand ilusti pandud...(Ka vana põranda ajal oli samas kohas sama nali)

Ühe naise toas peab olema korralik riidekapp. Ma ei hakka vist iial aru saama, kuidas elada rahulikult kappideta. Mul tekitas selleta elamne pingeid, mida teadsin tegelikult vaid mina ise... Ei saanud riideid ilusti panna... Kuid riidekapikord näitab väga hästi, mis meeleolu mul on . Kui riided kokkupanduna on sassis, siis ka mu hingeelu sassis. See on lihtsalt nii. Loodan, et nüüd tuleb tasakaal nii minu sisse ja minu kappi!
Kapiotsa saavad koha maalide kotid ja kohvrid.

Huvitav, mööblid on juures, kuid elamises on rohkem ruumi. See on lahe. Tuleb ka unistuse maalimisnurk. Pisikene.

Homme jätkan kevadist suurkorda tegemist.

Aitäh Kristi ja Silver. Küllap teavad, mille eest aitäh.

Tänase hommiku pilte

Minu havisaba täna hommikul. Hakkab õitsema.

Silver pani vulkaaniga mind särama :) 

Peolaud

25 aastat olen saanud õppida ja kasvada ise ka ühe noormehe kõrval. See veerand sajandit on olnud päris tore ja asjalik, vahel ka murelik aeg. Pean tänulik olema selle aja eest Silverile. 😁💕

11 aastat mäkerdamist!!!

Täna saab 11 aastat esimesest maalimisest. Mu esimene mäkerdamine õli värvidega kestis umbes kaks - kolm tundi...

Sinilill ripub praegu Luunja vallamajaseinal.

Tegelikult minule on olnud uskumatult õnnelik hetk 11 aastat tagasi. Kui nüüd tagasi mõelda. 😊


Täna on mu papa sünniaastapäev...



Eelmisel reedel pildistas selle pildi Kristel.

Minu pere ja muud. Ehk europarklastki

 Käisin Tartus. Arutamas TM Loovvuse asju ja toimetusi.

Nüüd on mul selge Europarkla asjad, mis ausalt öeldes pehmelt öeldes on kummalised.  Inva - parkimiskaart  annab aind loa invakohale autot panna ja EI midagi muud. Ja kindlasti tuleb panna parkimiskell. Ettenähtud ajaga tuleb toime tulla või raha juurde maksta... Nii  sain mina helistades aru.
Tartus olevat siiski Ülikooli Kliinikumi parkla, kus kehtib muu ka.
Selge.
Kuid mul siiski jäävad küsimused, mis seotud puuetega inimestega. Mis siis, kui inimene saab kõndida küll, kuid aeglasemalt... Või kui saab kuidagi tööle, kuhu kuidas siis auto panna... Ja nii edasi. Või saan mina millegist totaalselt valesti aru?
Üleüldse, mulle näib,  et inva - parkimiskaart kaotab nii  oma esimese  mõte... Parkimiskelll on siis tähtsam kui inva - parkimiskaart.
Zeppelini parklas me kõrval inva - kohal oleval autol puudus kell. Eelmistel kordadel ei pannud ka meie vanast harjumusest kella ning jälgisime koguaeg teisi juhte... Täna trahvi ei saanud. Ennetasime helistades Europark´i numbrile. Ega sealne klienditeenindaja väga hästi vist aru ei saanud, mida me küsisime.
Nüüd vaatasin Europark´i veebilehele  http://www.europark.ee/ ning mina küll ei näinud midagi puudega inimesele.
Ühelt poolt on see hea, kõik võrdsed, aga teisalt tekitab küsimusi...
Või mille jaoks on üldse inva - parkimiskaart?
Mina saan selleta ka hakkama. Närvipingeta. Kuid kui paljudele puudega inimestele võib seesugune parkimissüsteem takistusi teha...

Seni kuni linnas olin,  tegid minu pere ja loomad pilte ja muid asju.
Muide, Kass Pätu lössitab nukk Monika najal. Monika sain muide 6 aasta sünnipäevaks, seega ta on 44 aastane 😊

Kanal2 Repoteris näidati, kuidas peaminister Jüri Ratas külastas Luunja valda. Intervjuude taustaks Luunja vallamajas oli natuke näha minu maale...

Tundelised mõtted

Olen viimasel ajal palju mõelnud omaette muude tegemiste ja toimetuste kõrval armastusele. Ja üleüldse lihtsalt elule... Olen seda ju ennemgi mõelnud... Kuid kurbused, mis nüüd on olnud, panevad pisut teistmoodi, ikka sügavamalt ja sügavamalt mõtlema...

Armastus jääb ajast aega.
Ka siis, kui surume alla või oleme kindlalt, et kõik head ja sügavad tunded on keelatud ja väga kauged. Just seesugused veendumused teevadki  inimesi närvilisemaks ja virisejateks, ka ükskõikseks ja julmaks...
Ma isegi olen iseenda vastugi terav olnud - arvanud päris palju, et olen kalts või põrandalapp... Just positiivsemates tunnetes. Ja halbades aga usun, et olen rohkem väärt...
Dilemma nagu.
Kuid siis on nagu kergem kuidagi olla oma tunnetes...

Aga kui mina ise ütlen ja arvan enda kohta negatiivselt, kuidas siis ongi lootust, et keegi mind positiivsemalt võtaks....
 Samas on kõige hullemas olukorras armastus inimeste sees. Mina usun seda.

Armastus on ilus väärispärl eelkõige iseendale.
Siis kiirkab ja särab see pärl kaugele - kaugele...




 Armastus jääb siis ka, kui meid pole enam...


Võime küll seadustega sätestada ja kehtestada mis iganes, aga vot tundeid ega armastust ei saa kuidagi paberitele kirjutada...

Praegugi ei tulnud selline tekst nagu soovisin...  Sõnad nagu said otsa. 
Tunded mu sees aga ei saa iialgi otsa.
Seda vist õnneks...

Näitus "Minu jälg sinu südames" Luunja Vallamajas

 Olen tõesti rahul ja rõõmus, et see näitus Luunja Vallamajas sai teoks.
Näitus nr 42.
On olnud avamisi, mis jäävad rohkem või vähem meelde, kuid kõik eriliselt. Eilne avalöök jääb kindlasti rohkem meelde. Kuidagi tore ja mõnus oli 😉

Näitus on Luunja Vallamaja kahel korrusel.

Minu tubli naiskond, kellega panime seekord näituse üles. Kristi. Pille.

Martini kujundatud tutvutuse plakat minu taga. Täiesti uus.

                                                                         Tõeline bankett.

                              Pille pani muide esimest korda näitus üles. Tuli sõbrannana appi.

Luunja vallavanem  Aare lööb minuga kokku.

Kadi Luunja Kultuuri ja Vabaajakeskusest. Temaga korraldasime näituse. 

Siin pildid läbisegi Kristilt, Pillelt, Kristelilt ja Luunja pildistajatelt .

Kohal oli ajakirjanik Kristel. Temaga ajasime ka  naiste salajutte "Kapteni keldris" kohvi tassi taga pärast avamist.

Homme juba Luunjas näituse avamine

See näitus on natu teist - uut - moodi  😊Vähemasti mina ise tean, mis on uut...

Varsti kesköö, aga ma veel teen homseks üht - teist... Pabin  on sees.

Aitäh Martinile,  kellelt  sain täna õhtul uue näoga tutvutuse kätte.Käisin õhtul Nõos plakati järel.  Martin on  suurepärase kujunduse tutvutusele teinud.

See reklaampilt stendil Luunjas.

Homme jätan jälle oma jälje kellegi südame 😉  näitusel.  Kohtumisel.

Väike ajaloo kild sotsiaaltööst

Koristasin taaskord vanu paberite hunnikuid.

Mul on palju õppematerjale ülikooli ajast alles... Leidsin patakalehti, mille esimesel lehel on skeem "inimese ja ühiskonna suhe". Viimasel lehel selline skeem sotsiaalhooldusest.  Mul tõesti ei ole aimugi, mis ainest see tegelikult on.

Naersin südamest... Kõik tundub totakas, eesti keel ka...   

Olid ajad 😁

Mulle meeldib see, et 1980 - ndatel mõeldi, et ühiskond peab olema võimeline vastama inimeste muutuvatele vajadustele...

Kas praegune sotsiaalsüsteem on kliendi advokaat... või... 😊😋
Indiviid peab samas ka ise alati kohanema...

Pilt taaskohtumisest korituskogemuseni

Jagan natuke koristus kogemusi ka 😐Täna sai uue puhta näo dšussinurk ja wc-kene. Lihtsalt sooja äädika veega hõõrudes.  Enne pritsida imelihtsat lahust plaaditele ja paar minutit seista lasta. Pärast loputada.
Oi, kui super hea tulemus sai!!! Hästi minimaalse vaevaga ja ajakuluga.
Olin ammu mõelnud, millise vahendiga saaks plaatid ilusti säravläikivaks. Mõte oli mõne loodusliku vahendiga proovida... Tüdrukutega mõtlesime paar nädalat, et katsetada äädikaga... Ma ei armasta keemiat.
Muide, mulle meeldib jubedalt lapsest saadik äädikalõhngi! Päriselt ka.
Järeldan, majapidamises tuleb hoida suuri äädikapudeleid ja kõik ongi säravpuhas.
Nagu vanasti öeldi ja tehti 😏 Mäletan, vanaema ikka kasutas soodat ja äädikat...

                                   Pildil esimesed hetked tüdrukutel taaskohtumisel.  Ehk Janikaga.

Tartu abilinnapea vastus

Kirjutasin laupäevasest lendamisest Tartu  Linnavalitsusesse ja abilinnapeale rahulikult paludes kiviplaadid raekoja platsil üle vaadata. Vastus tuli imekiiresti, umbes pooletunni jooksul:

 Tere!

Suur tänu kirjutamast!
Loodan, et olete kenasti paranenud.
Palun osakonnal olukord üle vaadata, ehk on mööduv talv mõned kohad lahti kergitanud.

Parimate soovidega

 Valvo Semilarski
 Abilinnapea
 Tartu Linnavalitsus

Ma loodan südamest, et seda nad teevad täna juba. Ehk tõesti talve tehtud...

Pildid

...kahest koolitunnist Discartes´i koolis

                                                                               9 a

                                                                                  2 a

Eilne mõnus pühapäev ja täna Discartes´i koolis

Täna hommikul olin külalisõpetaja 2a ja 9a klassile Tartu Descartes´i koolis. Arvan, et olid toredad tunnid. Mina kui külalisõpetaja jäin küll õpilastega mõnusasti rahule. Väiksemad õpilased julgesid proovida ka mu ratastooli. Leidsime, et tavaline tool ja ratastool ei erinegi väga palju. Samas püüdsin panna lastele südamele, et igasuguseid õnnetusi võib ära hoida... Kõik õpilased said proovida jalaga kirjutada oma nime. See tekitas elevus. Mõistsime  üheskoos, kui tähtsad on pere ja sõbrad, soovid ja olla õnnelik.
Discartes´i kooli õpetajapere tundus olema samuti sõbralik ja tore. Abivalmis.

Mul on hea meel, et julgesin liiduta "Tagasi kooli" programmiga.   Muidugi nüüd muigate, mida mina üleüldse ei julge. 😊 Tegelikult pabin peab kindlasti jääma, kui näin julgena. Kui olengi enesekindel, siis on ka päris tihti pabin sees . Muidu on see mitte päris see, mida soovin teha. Ja mitte nii julge olen päris tihti. Seda kas või paar hetke. Seda sellekski, et peast plaan ja soov läbi lasta... st mõelda läbi. 😉

Kindlasti läheksin edaspidigi külalisõpetajaks. Pisik nüüd sees!!! 

Eile käis mul külas ehk järelsünnipäeval Janika oma abikaasa Erkiga. Janikaga ei olnud  me kohtunud 30 aastat. Tänu facebookile saime vist aasta poolteist tagasi taas kokku. Suhtlesime. Like´sime. Ja siis eile oli küll tunne, et ei olegi aastaid vahele jäänud. Kunagi olime kirjasõbrad ning käisime teineteisel külas.😊

Pilte tegime ka eile ja täna. Loodetavasti varsti saan üles riputada.

Ühe väikese videogi maalidest mu toas... Kuid millegipärast siia blogi ei taha  üles jääda... või ma lihtsalt ei oska siia videosid  üles panna, kuid ega ma alla ei anna.  

Väike vea parandus

          Minu näitus "Minu jälg sinu südames"
                      17. märtsil kell 16.00
                      Luunja vallamajas.










Jah, näitus toimub Luunja vallamajas, mitte Kultuuri- ja Vabaajakeskuses. Ma isegi ei tea, kust apsakas  sisse tuli, et toiimumiskoht läksid segamini... Need kaks maja on kõrvuti.
 Täna käisin vaatamas, kuidas näitus saab olema. Ruumid on tegelikult ilusad ja sobilikud näituse jaoks. Läbi kahe korruse. Vallamaja ees on kaldtee. Majas lifti kahjuks pole...
Loodan, et tuleb ilus ja jällegi erimoodi näitus Luunja vallamajas!

Kaks ilusat päeva ja üks avarii keset Tartu raekoja platsi

Eile Rahvusraamatukogu kollases ruumis toimus EPNÜLi juhatuse koosolek.

Olen päris aus - oli suht raske koosolek. Kuid ka edasiviiv ja lahendusi otsiv. Ja see oli positiivne. Loodan südamest, et EPNÜL leiab jaksu ja loovalt tegutsemist tahet edasi minna.

 Tallinna õhtu lõppes sünnipäeva järgse peokesega koos Katiga.

Täna käisin Raadil. Käisin ka papa haual. Sealt tagasi jalutades vestlesime sõbranna Pillega, ja raekoja platsil purskkaevu juures seal laiemal plaaditeel kukkusin ootamatult maha. Kõik toimus jube kiiresti. Siis kui Pille ja üks appi tõttanud noormees mind üles tõstsid, nägin, et kõnniteeplaat on lahti - küllap ratastooliratas jäi selle vahe taha kinni ja oligi avarii.

Igatahes mul peas väike haav.
Õnneks läks.
Ehmatus oli suur.
Pille tahtis kohe emosse minna , kuid mina arvasin, et ootame ja joome kohvi... Kui hullemaks läheb, siis küll...
Praegu on mul hea olla.
Helerin, kes nüüd töötab õena, rahustas ja soovitas, mida teha.
Naersin  juba taas püsti olles, et nüüd annan linna kohtu... Naersin küll, kuid samas olin vihane. Ja tegelikult valus oli ka.
Nii haledalt ei ole ma veel kukkunud...
Pille oli   šokis... Ma ei imesta.  Suutsin ja püüdsiń teda veel lohutada...
Oleks võinud kohe pildi teha ohtlikust kohast, aga ähmiga pühiti see meelest. Kindlasti annan teada linnale. Sealne lahtine plaat on ohtlik paljudele, enamus inimestele.

Õhtul tegin Kristiga veel pärast seda kõike jama homseks torte.   Soolaseid ja magusaid.
Tullakse külla

Tundsin, et olen üks suur õnneseen, kel on palju sõpru ja nii edasi 😉

Täna võib küll häid ingleid tänada!

Meie arvamus

Kuna eile õhtul etv-s saade "Suud puhtaks" töövõimereformist, siis sooviti EPIK-ust jagada oma kogemusi tugiisiku teenusest ja üldse töövõimereformist. Otsustasime möödunul pühapäeval Maarjaga ka mõne rea kirjutada omaenda kogemustest ja mõtetest.  Loomulikult on need meie mõtted ja kogemused hästi lühidalt ja üsna kiiresti kirja pandu. Palju jäi seekord kirja panemata... Lihtsalt tundsime, et võiks kirjutada - kunagi ei tea, milleks miski hea on. Meie jagamine ja arvamine sai selline, usume, et tekst sobib mu blogisse suurepäraselt: 

MIs siis on töötegemine ? Meie mulje järgi käib praegu jutt ainult kellast-kellani tööst konkreetsel töökohal, aga meie hulgas on ka vabakutselisi ja MTÜ'de juhatuse liikmeid, jne. Meie ühiskonnas on nii palju variante eneseteostuseks - kõigi inimeste jaoks. See on üks moment, mis jäi meie arvates juba töövõimereformi algetapil lahti rääkimata ja läbi arutamata.

Nagu öeldud, meie tugiisiku teenust ei kasuta. Saame suurepäraselt aru, et potentsiaalsete tööotsijate hulgas on palju inimesi, kes vajavad just seda teenust, kas vaimse/psühhiaatrilise puude tõttu või ka lihtsalt sotsialiseerumise toetamiseks. Samas leiame, et teenimatult vähe tähelepanu on seni saanud IAT (isikliku abistaja teenus). Mina, Tiia, olen kasutanud IAT-d peaaegu 18 aastat ja võin kinnitada, et ilma selleta poleks mul kuidagi võimalik harrastada mulle sobivat aktiivset elustiili ja teha elukarjääri. Arvame, et igaüks meist on kutsutud oma jõukohast elukarjääri tegema, ja see ei koosne ainult tööst, vaid kõigest, mis elu juurde kuulub. 

IAT kogemust võin mina, Tiia, lõputult jagada, aga ütlen siinkohal, et need 18 aastat pole ma kasutanud ühtki teist teenust. Olen veendunud, et IAT-d saavad kasutada peamiselt need erivajadustega inimesed, kes oskavad hästi oma elu korraldada ja juhtida ning ka isiklikku abistajat juhendada. Ka nende oskuste omandamine ja pidev täiendamine on on oluline osa elukarjäärist. 

LIsaks on meie hulgas puuetega inimesi, kellel ehk pole kõrgkoolidiplomit, kuid kes on omandanud oskused, mis lubavad neil tegutseda vabakutselistena. Mina, Maarja, võin öelda, et vabakutselise tõlkijana olen saanud tunnustust (ja tasu) niivõrd, kui olen osanud seda ära teenida, st et sel pinnal pole eelarvamuslikku suhtumist kogenud. Samas oleme mõlemad läbinud psühhodraama koolituse Rootsi Moreno Instituudi juures. Praeguseks on Maarja saavutanud psühhodraama grupijuhi (Psychodrama Leader) ja Tiia psühhodraama assistendi (Assistant of Psychodrama) taseme. Soovime kindlast ennast sel alal edasi täiendada, ja oleme ka mõned grupid läbi viinud.

Lõpetuseks - võiksime oma kogemustest kirjutada pika romaani, aga soovime öelda, et ärme unustame kogu selle virvarri juures, mis praegu töövõimereformi, tugiisiku jt. teenuste ümber toimub, julgustada igaüht meie ümber suurelt unistama ja andma endast parimat - sest me kõik oleme ühiskonnale väärtuslikud ja me kõik õpime üksteiselt midagi.

Mina aga usun, et need teemad puuetega inimeste ja töötegemiste ja üleüldse suhete ümber ei saagi kunagi otsa ega kristallselgeks... 😓

Jälle väike lilleaed. Sel naistepäeval ei saagi nutta, et mul pole noormehi 😋On. Ja kohe mitu - mitu noormeest...

Naistepäevaks ehk 8. märtsiks

            Head meie päeva,
       kenad ja kanged naised  











 See maal "Tüdruk mere ääres" on esimesi maale 2006 aastast, maikuust. Alles üleeile vaatasin ja mõtlesin, et päris hea töö alguse kohta... Usun, et see maal sobib tänasesse päeva. 😊

 Sünnipäevakaardilt kummitab mind siiani sõbranna Kati luuletus, mis kirjutatud mulle. Nii armsad ja minulikud read 😊 Jagan täna luuletust teiegiga, head lugejad:

Küps naine nüüd päikest maalib

vanale viineerisist kuule.

Lisaks maalib elu 50 kevadet,

sügist, talve ja suveluule.

Kergest pintslitõmbest ilmuvad 

lõuendile kõik elutuuled.

See naine vaid maalib ja maalib.

Ei küsi, ei vasta, ei kuule.

Ta naeratab vaid ja

see naeratus jääbki ta suule.

Ja nõnda täitubki ta unistuste luule.

Need read panevad mind küll edasi maalima.

Ja luuletamagi... 

Ja tõdema, et hea on olla uhkelt ja habras naine. 😉