Sünnipäeva õhtupoolikust ja õhtust

 Paar minutit enne peole minemist.

Umbes paar - kolm tundi peegli ees istumist ja tulemus oli endalegi üllatavalt ilus.

Mõtlesin , mis number mulle tuli ... Et 50 jaoks näin kuidagi super hea välja... :)

'
'

Kristiga.

Kristi oma kätega aitas teha mul eilse päeva ime ilusaks.

 ´Sõidu algus Waide motelli.

Pidu oli imeline. Või õigemini ma ei leia õiget sõna, mis oleks kõige õigem.

Oli palju - palju muusikalisi üllatusi.
Maarja laulis härra Reinu saatel. Ja German.

Suur üllatus oli Marianne Sõprade laul, mille kinkis mulle. Ta saatis iseend esmakord kitarril. Marianne meenutas, kuidas julgustasin teda kitarri mängima ka teistele, mitte ainult iseendale.
Olin selle unustanud...
See oli hetk, kui sain aru, kui palju tegelikult olen ehk julgustanud ja õpetanud noortele - endale teadmata...Kas olla kellegiga vähe või palju aega koos - see ei loegi. Loeb see, mida olen öelnud parajal hetkel...
Marianni laulmine  pani pisarad voolama. Kuid ma ei võinud nuttta - meik ju :)
Loodan, et Mariann jätkab julgesti kitarri mängimisrki :)

Nii hea oli jälle üle aastate Eiko lauluhäält kuulda. Koos laulsime Ruja laulu Suudluse läbi jäätunud akna. Minu soovil mõeldes Karelile.
Mul olid ka albumid ja pilte kaasas. Karelistki paar pilti. Oli ju seesama ruum, kus esmakordselt sai Karel aimu mu/me koolitusel, et ka diagnoosiga ei tohi ka alla anda... ja ta tegelikult soovis sünnast osa saada.. Ma usun, et ta oligi meie hulgas...

Ja siis  soovis Eiko ootamatult mind ka laulda. Sedasama laulu, mis oli esimene laul mida julgesin kord psühhodraamas temaga kahasse laulda. Mul on hästi meeles laul ja too hetk, kus julgesin laulda...

Eile pühedasin selle "Punase seeliku" laulu oma mammale ehk teisele emale. Mu hääl värises alguses...
Tõesti polnud aastaid niiviisi rahva ees laulnud...
 Kuid oma sünna ikka ja omad inimesed :) :) :)

Võis ka apsakaid teha ja julget edasi minna.

Mul on tohutult hea meel, et mamma kohal oli.

Mamps ja Silver.

Kuigi, kas annan mapmsi mõõdu välja :P
'

See on hetkel lühike kokkuvõte õhtust.
Tegin ka lilledéga maalide näituse.
Viktoriini 50. Võitis Liia, kes teab mind hästi.
Oli palju üllatusi ja lilli ja kinke. Sain raamatu TIIA 50. Jne. Lapsepõlvesõbranna Krista  ünnitles mind videokõnes Rootsis.

Aitäh kõikidele, kelleldele saan mina olla olemas ja kes minuga on olnud kauem või vähem aega, kaugemal või lähemal - teieta poleks mind.

Mul on olnud pagana õnnelik ja äge elu.
Usun, et on edasspidigi, nii vähemasti 50 aastat veel.

Ja leian veel oma printsigi ;) Tema puudub tõepoolest...

Kõik need pildid Kristilt. Aga saan teistelt veel palju pilte...