Alles sain ühelt Karelilt e-kirja, et leidis netis mu koduka ja soovib minuga lähemalt tutvuda... See oli 11 - 12 aastat tagasi...
Ja esimene kohtumine Maarjamõisa haiglas, kui ta õhtupoolikul jooksis minuga kohviku ja kinkis kohvi kõrvale kommi...
Kui mitu korda me tantsisime ööklubis hommikuni...
Öölaulupidu...
Esimene minu koolitus, kuhu vedasin Karelit poolvägisi...
Alles oli detsember Pärnu haiglas... Ja Karel palus mind koolitust teha, et talle vaja energiat vaja...
Ja jätkuvalt mõtles mu näitusele Pärnus... Karel soovis aastaid teha mu näitust korraldada Lavaassaare raudtee muusemis... Siis loobus... Polevat nii turvaline... Viimati mõtles, et näitust teha Pärnu haiglas...
Need on olnud asjad, mida Karel meenutas ise ka koguaeg mulle...
Alles eelmine laupäev saatis sõnumi, et vastab see nädal, kas saab tulla minu sünnipäevale...
Alles oli jaanuari lõpp, kui ei lubatud haiguste hooaja tõttu mind haigla, kui soovisin külastada Karelit... Tol hommikul helistasin... Telefon hakkis ja raske oli arusaada... "Tere" asemel ütles Karel reipalt ja selgelt "Kalli - kalli"...
See jääb igavesti meelde...
Karel ei tule enam kunagi...
Mina lähen hoopis saatma Karelit viimasele teekonnale... Ei, keeldun nii mõelda ja öelda, see on teekond, mis avab tal tundmatud rajad... Usun, et Kareli soojus ja siirus jääb alati minu ja paljude - paljude inimestega. Võib - olla kuskil seal saab ta hing teha head, mis siin maa peal tegemata jäi...
Meil on olnud / oli Kareliga eriline side...
Tänast hommikut ei oleks ma sellisena soovinud... Silver oli esimene, kes ütles kurba uudis... Mul oli esimene hüüe: "Ei ole nii..."
See oli nii uskumatu.
Veel eile hommikul saatsin Kareli sõbrapäevasõnumi, teadmata, et ta lahkus üleeilé...
Aitäh, kallis Karel, et lubasid end tundma õppida ja sadade ilusate hetkede eest...
PS Pärnus teen ka pikema näituse ükskord... Siis oleme kindlasti rahul ja õnnelikud... Mina siin maa peal, Karel seal ülespool pilvi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar