Huvitav... kild... äratundmiseni...

Üleeile käisin "Magaziin" poes. Lihtsalt niisama. Ühe riiuli vahelt hõigati:
"Oi, Tiia"
Vaatasin tagasi. Vanem proua jätkas:
"Sina veel ka elad."
Korraks võttis sees kõhedaks.
Tummaks.
Ei jäänud seisma. Kõndisime Kristiga edasi.
Plahvatasime naerma.
See tundus nii absurdne minu äratundmine.
Prouat ma ei tundnud.

Õhtul tegime sõbrapäeva õhtusöögi. Tundsime end mõnusasti.
Mul ikka nii ägedad ja lahedad omad inimesed :)

Aga see  kild  tundmatult proualt poes  kummitas mind siiani... Eile näis see kuidagi veel absurdsem või... Pidin sellest blogima...