Täna saab 11 aastat blogimisest :)
Selle postistusega  saab 2917 postistust.
Päris hea. Lollilt sihikindlust vist :)
Ega ma nii avatud leht ka ei ole nagu võiks arvata. Tegelikult elan väga palju enda sisse. Kirjutan vaid natukene oma elust. Siiski mind loetakse aina rohkem... On öeldud, et mu blogi on justkui positiivne teraapia...  Mulle on see kompliment. :)

Arvan, et varsti ehk muutub miski minu blogimisest... Olen seda mõnda aega mõelnud. Kuid... võiksin ka paremad lood - blogimised kuidagi paberile panna... Seda sellekski, kui peaks blogger.com´iga miski juhtuma või mis iganes.

Usun, et blogiga olen pisut rohkem olemas olnud.
Tõsimeelselt.
Üldse oleksin netita vist... kui mitte päris üksinda, siis rohkem unustatud hing siiski... Või noh, õigemini, tuleksin ehk aeg - ajalt ehk kellelegi meelde ja siis võib - olla mõeldakse, et kuidas tal läheb, aga ei ole külla minna aega...  Ja siis, kui poleks interneti, ei leiaks ma ka nii kergesti uusi tutvusi...

Ratastooli vahetusega tuli välja, kui vahetakse raam ja siis pannakse uus number, ongi ratastool vahetatud... Minu meelest kuidagi veider loogika. Saan aru, et reeglid on reeglid, kuid siiski, miks mulle ei öeldud kohe, et raamgi oli katki ning andi nagu uus vahetatult  ratastool remondist tagasi... Just ütlemata asjad ajavad segadusesse.
Eile ITAK-is  esmakordselt elus ei olnud ma mitte nii kena... :) Soovisin lihtsalt selgust, mis kuidas ratastooli vahetus nii täpselt toimus. Et  isegi pisivead on nagu vahetatud ratastoolil samad... Samad pisiveadki praegusel vahetatud ratastoolil olevat väga normaalsed.
Naljakas.
Kuid kui mõelda, et raam vahetati, siis ongi mulle tuntud ratastoolil pisivead on alles. Mis sest et paberite järgi on vana ratastool utiliseeritud...
Ei, ärge vaevake ehk oma pead, milles kirjutan või mis on mis. Minu väike pea tõrgub mõistmast. Ma pole ka tehnika inimene - sorry.
Minu jaoks pole küsimus ratastoolist. See sobib mulle suurepäraselt aastaid.
Mulle arusaamatu asjaajamine...
Ja kogu see arusaamatus tuli välja, kui hakkasin uurima ratastooli ostu võimalusi.
Kui tellida minu oma ratastooli mudel, mida ei toodetagi enam, siiski Rootsist, siis saaksin uue alles uue ratastooli. Siis ma ei vaheta nagu ratastooli...  Leidsime abivahendite spetsialisti Andresega,   et mulle sobib kõige paremini minu ratastooli mudeli tellimine, kui otsustan ostmise kasuks.  Andres oli ainus inimene, kes püüdis segadest asjadest aru saada ja sai ka mu kõnest aru päris hästi. Rahulikult.
Arvan, et tegelikult ei saanud klienditeenindaja ega tehnik, mis selgust soovisin või mis on toimunud. Hea pärast. Klienditeenindaja, kellega olen minimaalselt suhelnud ühel ja samal  teemal aastaid , lihtsalt ei suutnud minu pikemat juttu lõpuni kuulata... Päris keeruline on rääkida, kui esimest  lausetki katkestatakse kaks - kolm korda...   Ma ei ütle halvasti pärast, kuid sellistes firmades, kus otse töötatakse puuetega inimestega, peaks olema kannatlikkust, oskust kuulata.
Ega abivahendite spetsialist Andrestki  ei osanud täpselt vastata, miks sassipundar oli nii juhtunud...

Ühesõnaga, segane lugu. Kuidagi lahenes arusaadavaks.

Eilsest ma pole enam oma kodumaja KÜ juhatuses. Andsin juba detsembris lahkumisavalduse. Ei näinud enam, et võiksin miskit juurde anda ega ka motivatsiooni... Enda olemisega seal pole ma ka rahul, püüdsin parimat, kuid pea kaks aastat vahtisin niisama... ootel seisakuga...  Pigem suunata oma energia nendele tegemistele, mis viivad mind edasi.  Mis annavad minule rohkem juurde. Siiski selle ajaga kogesin palju. Õppisin palju. Õppisin ka eitavalt, mis on lõpuks positiivne. Igas heas asjas on midagi halba, ja vastupidi.
Ausalt ka, mõtlen tõsiselt ükskord minna mujale elama... Olen väsinud siin väikeses kohas elamisest. Kaagvere jääb väikeses... Ja kolmas korrus... Unelmates on väikese lilleaiaga väikene majakene...
Ma pole ju ealeski tahtnud tegelikult Kaagveres  elada (sellest olen korduvalt rääkinud/kirjutanud)...
Eks näe, mis elu - olu toob :)
Kuid arvan, et  mingisse KÜ juhatusesse ma nii pea ei kipu. kui üldse enam kunagi...
Oma majale soovin ikkagi, et ükskord saaks nagunii renoveeritud. Et saaks hubane ja ilus kodumaja...

Eilse päeva lõpuks koristasin  käekoti. Leidsin märkmepabei, millel oli kirjutatud: Tulevad uued väljakutsed  ;)
Mul tuli kerge naeratus ...
Vahetevahel on tore leida käekotiski vanu unustatud pabereid :)