2017 eelviimane päev...

... oli natuke möllu päev. Tuba sai korraga rahvas täis. Üks tuli, teine läks, kolmas jäi... Hästi armas oli näha oma inimesi, kas või viivuks. Soovida häid soove üksteistele. 

Mulle meeldivad sellised hetked. 

                                                                                                                                                 

Täna oli viimane tööpäev isikliku abistajana Kristil. Ta oli aasta kaks pool kuud ehk umbes tuhat  tundi mulle väga tubli isiklik abistaja. 😊 Tuhat tundi on poolteist kuud ühtejärge, kui natukene arvutada... Päris huvitav stastistika.  Aga selle aja sisse mahtus hästi palju väärtuslikku. Põnevust. Rõõmu. Mõlemale kihvte väljakutseid. 

 

Aitäh Kristile!!!

Kuid kindlasti olen saanud kauaks ajaks väga hea sõbranna, kellega aeg - ajalt ikka kohtuda ja teha ikka toredaid asju 😉😊

 

Veel on 2017 aasta loetud tunnid...

Veel loetud tunnid on 2017 aastat...
Aasta tagasi lootsin, et 2017 aasta saab elu parim... Täna tõden, et aasta 8760 tunnis oli palju rõõmu ja ka palju pisaraid.

Tulid uued kogemused ja väljakutsed. Olen tõesti aru saanud, mis on tõeline sõprus ja armastus.

Muhu Põhikoolist näitust koju tuues, sain vahepeal lõõgastuda Rüütli spaas Kuressaares. Ausõna, kohe ööga ja puha - selliselt puhkasin elus esimest korda. Mulle hakkas meeldima!!!

Üldse olen ujunud vist oma elu rekordi sel aastal.


Sel aastal tegin üldse päris tihti ja palju miskit sellist, mida polnud varem teinud. Pisiasjadeni.







Olid näitused

 Luunjas vallamajas,

Võru Raamatukogus

Pärnu Haiglas.













Veel olid näitused oma sünnipäevapeol Waide motellis ja Laagna Lasteaed - Põhikoolis.

Maalisin 7 ja pool maali. Selle tulemusega ei ole ma väga rahul. Kuid liiga palju mõttetuid muresid röövisid loomistuju...

Mitu psühhodraama töötuba, Ka Olustveres. Konverentsil.

Sai kahesajaga ringi rallitud Eestimaal

Maraton. Esimene elus.

Oli elu kõige ägedam sünna. Siiani tunnen end puberkana. Nooremana. Usun, et mina ei hakka ealeski oma vanusele mõtlema. Tean hästi, et keha vananeb, kuid see pole minu jaoks mure... Mu hing on noor - ka selle ma ei mõtle.
Olen selline nagu olen 😉😊
Tunnen sellisena nagu olen iseend väga hästi.

 Sel aastal sain kogunisti kahel korral löökriistu/trumme mängida!!! Mida ma polnud ennem kunagi mänginud. Võib - olla ehk kunagi lapsena, kuid ma ei mäleta...

Mul on julgus alles - laulda. See hetk jääb ka meelde kauaks, kui üle aastate laulsin Eikoga.
"Punast seelikut".
Laulsin veel mammale.

Elus peab tegema ikka seda, mis meeldib ja mida armastad. Olgugi, et vahel ei saa olla tegemine ideaalne. Kuid kui teed südame ja säraga - on kõik ju OK.

Hästi hästi palju oma inimesi. Ja lilli. On kolm lille, mis praegugi alles...

Hinges siiski äratundmisrõõm sel aastal, et kõigele vaatamata ma ei ole üksildane. Ja usutavasti ei jää ka.
See on see tunne, mille võtan sellest aastast kaasa.

Mu perre tuli kaks uut sõpra - Jänes Jäkns ja Kass Bongo nr 2 

 Sain siin, Kaagveres aiamaa. Julgesin võtta. Unistus täitus 😁

 Uue akna, teleri ja video unistamised said otsa. On hea ja kerge olla. Kuigi mul juba uued soovid ja plaanid.
Esikki sai uue ilme.

 Isiklikud abistajad - Kristi, Hanna-Liis, Kristel, Pille, Piret ja Liina, SUUR AITÄH, et sain te super hea olemasoluga selle aasta teha täpselt selliseks nagu tegin.
See aasta jääb meelde ka sellega, et Kristel oli mu tubli praktikant isikliku abistajana. Ja tegelikult otsisin päris uut inimest isiklikuks abistajaks vaid ükskord. Kohtusin siis Liinaga.

IAT tunde  oli 1810,5. Seegi on rekord. Näitab, et olen mõndagi rohkem saanud teha.

Ja kindlasti suur aitäh Mäksa vallavalitsusele, kes rahastas IAT tublilt 2500 euroga.
Järgmisest aastast on see rahastust Kastre valla poolt. On lubatud, et see saab olema kindlasti.

Ise olen IAT-le panustanud mitmeid tuhandeid. Ma ei ole veel senti pealt kokku löönud. Kuid kindlasti 2,5 x rohkem kui vald... Ma ei maini seda mitte halvas toonis. Olen õnnelik ja tänulik, et mul on võimalus oma elu korraldada. 😊💗
Sellel aastal on olnud tuhandeid meeldejäävaid hetki.
Tõi palju uusi sõpru. Ja kohtusin sõpradega, kellega ei olnud aastaid kohtunud.

Oli ootamatuid kurbi hetki, kui kallid lahkusid pilvedesse... Nüüd vaatan pilvi teistmoodi jälle. Vaatan ja mõtlen tänuga, et võisin neid tunda...

Sain omanimelise blogi aadressi.

Mõnes asjast loobusin.
Palju  alustasin. Jätkasin.
Vahel olin lootusrikas.
Vahel olin lootusetu.
Nagu ikka.
Tasakaal oli hea.

Ma loodan ja usun, et 2018 aasta 8760 tundi jääb tasakaal rõõmu ja mure vahel alles.
Järgmise aasta tuleb loodetavasti selline nagu ise suudan ja soovin aastat teha. Mul nagu tühi lõuend ees, milline kirju tuleb see, saan teada aasta pärast.

Jätkugu jaksu mul 2018, kui Eesti saab 100, jääda iseendaks ja armastada ausalt ja siiralt.

Siis tuleb hea ringiga tagasi, usun.

Uskuge seda teiegi, et kõik hea tuleb iseenda kaudu.

Head on alati hea jagada üksteisega 😉 Nii saabki olema meil kõikidel hea 2018 !!!

Kõige imelisem päev...

...  sel aastal oli eile 💗😊

Mu kõige kallimate inimestega. Kes on alati südanes.

Sai ringsõit tehtud. Kaagvere - Võruküla - Mäletjärve - Jõhvi - Oru - Kaagvere.

Nii hea, kui on keegi´d, keda armastada ja kelle pärast muretseda. Ja kui on keegi´d, kes ootavad sindki...

ILUS päev

Olin taaskord Pireti ilusalongis.

Ägedad küüned 😁😁😁 Uues tehnikas. Pireti oma sõnadega: "Vintage stiilis küüned....nagu vanad ja kulutatud aga tegelikult vanaks kullatud"
Olen nõus.

Elu sees ei ole olnud mul siniseid küüni. Ei tea, mis mul nüüd häda on, kuid ise soovisin siniseid!!!

 Kuna küüned on ilusad, siis ostsin täna üle maailmatu pika aja sõrmuse. Mõtlen, kuid ei suuda välja mõelda, kas olengi ise kunagi sõrmust ostnud... Vist ei olegi... Aastaid kandsin leitud sõrmust - häda pärast. 😉 Teatud tüüpidele mõjus hästi, kui näitasin sõrmust - näete, teie kurvastuseks olen hõivatud ja punkt. Mõni aasta ei ole sellist strateegiat vaja läinud. Suvel kukkus sõrmus iseeneselt sõrmest, muidu ta ei tulnud üldse ära... Võib - olla oli selleks oma põhjus. Muidu poleks ma täna üldse uut ostnudki, kuigi egas  ei igatsenudki väga uut... Lihtsalt vahetevahel võib iseendale kinkida miskit...

 Keset talve ja jõuluaega õitsevad me maja ees Pireti lillepeenras võõrasemad. See on küll uskumatu jõuluime 😊

Pildid tegi Piret.

Kas meenutad vahel kesk ruttu...

See on laul, mida meenutan igal aastal aasta lõpul... Raadiodes Vestmanni esituses "Tule õekest" kuuleb üliharva, kuid just Vestmanni on jumala armas laul.
Vabandan, kuid Lillepea esituses pole see laul see laul, ei poe hinge vist ealeski - vähemasti mulle. ´

Mäletan selgesti, kuidas lindistasin seinakella tiksumise saatel kassetile. kui sain esimese kassettmaki. Ja kui vihane olin seinakella tiksumisele. Seda ei mäleta, miks ei lindistanud juhtmega, vaid mikrofoniga - kell jäi ka ju laulule peale... Olin siis unbes 16 ... 17, umbes nii. Ma ei võinud ka muusikat kõvasti kuulada ega keerada - kõrval toas magas väike vend... Kassett peaks mul veel alles olema, kuid maki ei ole...

Ma soovin, et praegusel ajal  meenutame oma nääri- / jõuluöö muinasjutte, ja ikka hästi. On ju meil kõikidel, keda oodata ja kellega on palju ühist olnud. Mul pole õekest... kuid mul omad inimesed, keda igatsen alati näha ja kellega koos olla...

Mul on olnud tõesti imelised jõulud - kuigi probleeme jätkuks ka jõuludesse. Küllap jätkub neid ka uute aastasse ja kes - teab - kui - kauaks veel... Aga jõuludeaeg on olnud imelisemad üle paari aasta. Südames mingi rahu ja rõõm. Palju asju sai tehtud. Palju jäid tegemata... Kuid kõike ei saagi ühe korraga. Siis kaoks elu võlugi...

Jah, võib - olla ei pandud tähele, et ma ise ei pannud avalikult kuhugile - ei siia blogi ega facebooki - ühe lauselist jõulusoovi. Otsustasin, et see aasta lihtsalt ei pane - see on kõige lihtsam ja ... Kuid tegelikult ühe lausega ei jõua kõikideni niikuinii... Ja mul on viimasel ajal on tunne, et ise mäletan kõiki, kuid kes mäletab mind enne kui tuletan end pool vägisi meelde... Äkki ma lihtsalt surun end peale...
Eksisin.
Või noh, selle tobeda tunde peaks unustama.
Olen saanud palju - palju häid soove. Igas kohas. Nii neti kaudu kui ka kodus. Ja postkastiski.
Ma usun, et imelist aega jätkub nüüd järgmiste jõuludeni.Ja kindlasti jagan imelisi hetki siingi blogiski.
Tegelikult oma mõtetes soovisin siiski kõikidele parimaid jõule. Ja nii mõnigi võib leida minult üllatuse...

Hoiame üksteist ikka ja alati!
Olgem siirad ja ausad enda tunnetes. 
Kui ei jõuagi alati kallistama, siis mõelgem neile, kes on olulised ja tähtsad.  

Uus kodu aken

Uus aken taga toas ongi ees!!! 😁😁😁

Tuli isegi natuke lubadust ajast enne kohale.

Arvasin, et akent pannakse ette ikka mitmekesi. Eksisin. Üks ainus töömees oli ja tuleb 24. ehk jõululaupäeval viimistlema. Tal ei olevat aega puhata... 
Igasugused möksid, mis akna vahele said lastud, tahavad kuivada...

Olen super õnnelik.
Lõpuks ometi on uus akem.

Pildid tegi Liina.

Imedeaeg...

on praegu tõesti.
Ma ei mäleta sellist aasta lõppu nagu nüüd... Kuigi on veel kuhjaga probleeme, mis lahenevad kes - ei - millal, on siiski suured soovid täide minema.

Homme saan lõppude lõpuks taha tuppa uue akna ette. Täna hommikul sain sellest teada. Arvasin küll, et aken ei saagi vahetatud sel aastal... kuigi ka siis poleks väga hullu olnud, sest lähiajal oleks kindlasti saanud... Aga salajane avalik soov oli ikkagi enne jõule... Soov täidubki. 😀
Ma ei tea isegi, kui mitu aastat olen seda akent tahtnud...
Hetkel ma ei usu veel, et uus aken saab olema...
Homseni võib veel palju juhtuda...

Esikus on jälle ilus muutus. Nokitsesime Pillega kappide kallal - nüüd on kollased kapid. Vanadest said uued.

Kodu saab küll mõnusa väljanägemise. Pühadeks.

Ehk tuleb ka Jõuluvana... Olen olnud see aasta tõesti tubli ja asjalik tüdruk. Ainult südames on veidi tühjust... või õigemine on veel ruumi rõõmusäraks... Seda vajan ülekõige.

Ikka ja jälle...

Ikka ja jälle on vahel küsimus, kuhu kaovad õnnehaldjad... Imelik, on hetki elus, mida nüüd nagu eriti ei sooviks mäletada, kuid need tulevad just siis meelde, kui kalendris on jälle sama kuupäev... mis aastaid tagasi... Tegelikult praegu on päris hea tunne meenutada õnnepäeva, mis 27 aastat tagasi oli... See ei tee enam haigetki..  Nüüd paneb jälle kuidagi naeratama...  Selleta päevata ei oleks ma täna kindlasti see, kes olen täna olen 😉
Elu on ikka kummaline.
Samas on imeline.
 Tunnen rõõmu, et vahepealsed pisarad ei ole suutnud kustutada mälust ega hingest olnud õnne ega tookordseid lootusi, mis siiski paljud viisid hoopis teise suunda...
Uute õnnehaldjade juurde...
Usun, et elu koosnebki õnnetükidest, millest saabki lõpuks kokku panna suure õnnemosaiiki. Noorena jah ei osanud sedasi mõelda. Siis tundus kõik teistmoodi...
Ja ometigi siiani küsin vahetevahel iseendalt, miks pidi kõik nii minema nagu on läinud... Miks pidi elus olema nii palju pisaraid ja valu... Küllap on edaspidigi veel ikka ja jälle pisaraid ja valugi. Ma ei ole enam sinisilm, kes usub ei - tea - millist muinaslugu kurjuseta ja elus ei ole suuremaid muresid... Loodan vaid südamest, et päris õudukaid kurjusega mu ellu enam ei tule... Probleemid ikka on. Nendega tuleb tegeleda. Võta probleemid isegi sõbraks, siis on neil paremini ja kiiremini laheneda...

Ikka ja jälle pean tõdema, et mu kodugi ei saa ealeski valmis... See mõnus ja põnev vaadata, kuidas muutub iseenda tegutsemisega...😉  Tänagi muutus. Homme muutub. Ilusamaks. Samm sammult...

Videost ja veel 2018 kalendrist

Saan öelda,  et minu ootatud video "Õnn on olla õnnelik ehk astumata samm õnneni" esitlus saab olema jaanuaris. See on kindel. Palun, video valmimisele kaasaelajad, soovitage kuupäevi, mis sobivad vaatama tulemiseks ja kohta, kus võiks toimuda väikene pidulik esitlus. 😊 Mul endal on mõned mõtted. Aga püüan arvestada ka teie ettepanekutega.
Suur aitäh režissöör Harrile, kes on näinud tunde tööd.
Mulle igatahes meeldib. Võib - olla minu poolt oleks võinud olla sisukam ja mõtlema panevam, kuid ühte videofilmi kõike ka ei mahuta. Saaks juba liiast... Alati saab ju uue video teha... Ehk isegi mängufilmi 😋😉 Või muud...

Uueks aastaks sai valmis kalendergi päkapikk Martini kujundamise koostöös. Kinkimiseks. Minu lilledest kalendreid 2018 aastaks on maailmas vaid kakskümmend...  Suur aitäh Martinile, kes on olnud mitu aastat minu isiklik kujundaja.  Usun, et me koostöö kestab veel aastaid... Ükskõik, mida loovalt ma välja ei mõtleks - kas või raamat, kui kunagi sinna punkti panen - valiksin kujundajaks ikka Martin Voolpriidu.

Suhtlemise ligipääsust ehk olen terve kui (erivajadustega)purikas

Üks huvitav "´häirimine" või "seiklus" sai täna väga hea punkti. Minu jaoks. Mõni aeg tagasi sain kutsed rinnavähi ja emakakaelavähi sõeluuringule. Siis hakkasin uurima, kas kutsel on kontakt e-aadressidki, et registreerida uuringu ajaks. Olid ainult telefoninumbrid.
Mind hakkas huvitama, kuidas saavad registreerida naised, kellel kõnepuue ja kurdid / tummad naised.Sõeluuringu kutse on küll hea motivatsioon kontrollida oma tervis, kuid ehk mõnele jääb takistuseks esmane suhtlemine või õigemine esmasele suhtlusele ligipääsu puudumine.
Kõige lihtsam oleks olnud mul isikliku abistaja abiga telefonis rääkida, kuid põhimõtteliselt ma ei soovinud seda. Kui ma saan muude fiirmadega esmaselt kirjutada, ja hoiatada,  et mul on  kõne-/häälduspuue, mis telefonis alguses võib mitte arusaadav olla - siis miks ma ei saa seda teha meditsiiniasutusega...
Kirjutasin Haigekassale. Lihtsalt heaga juhtisin  tähelepanu probleemile. Haigekassast sain positiivse vastuse, tänati ning lubati kodulehele lisati muid kontakti võimalusi, mulle isiklikult soovitati siiski registreeruda interneti teel.
Sellega asi ei piirdunud. Mulle tegi nalja. Ma ei jonninud tõesõna. Aga tahtsin näha, kui kaua aega võtab, kui arusaadakse, milles pont on. Kohe ju aega ei olnudki. Automaatses e-vastuses oli helistage või registreeruge uuesti... Mõistan suurepäraselt, et nii see käib tavatöö kliinikus. Helistades saab kiiremini ja mugavamalt. Kuid kõnetule naisele on lihtsam kiire kirjavahetus või näiteks skype...
Viimane kord siiski helistasin.
Käies ühes uuringus ära, siis soovitati helistada teise uuringu aja saamiseks. Soovisin tegelikult kohe kahte vähi sõeluuringut ühele päevale - seda muidugi ei saanud. Arvasin kohe, et ei saa. Mõtlesin naistele, kel on minust keerulisem liikuda jne. - neile oleks ju hea ühel päeval arstil käia.
Helistasin siis. Küsiti kohe, kas mul on abilist, kes minu eest räägib. Vastasin, et ei ole. Valetasin veidi, sest isiklik abistaja Kristi hoidis mobiili. Pealegi isiklik abistaja ei tohigi minu eest rääkida. Võib vaid tõlkida. Mis siis aga juhtus teisel pool telefoni - hakati minust aru saama ja isegi väga hästi.
Seda oligi vaja!!!

Täna sain mõlema uuringu vastused.
Terve kui (erivajadustega)purikas 😊
Seda lootsingi.
Sain kinnitust.

Muidugi kabinetides sai ka ikka jätkuvalt nalja. Mind ajab tõesti naerma, kuidas 27 aasta jooksul ikka ja jälle ei julgeda koheselt protseduure teha kui naisele. Seekordki pidin  jälle kuulma, et oi, teile ei saa teha jne. Küsimus ka, mis on aeg - ajalt korduv - ega ma pole ennem naistearstil käinud ning egas ma sünnitanud ei ole 😁😉😉
Miks eeldakse kohe, kui nähakse erivajadustega naist, et ta on  nunn või ei hoolitse üldse oma tervise eest!?

Igatahes mul endal on rahulik ja hea tunne, et osalesin sõeluuringus. Usun, et nii mõnigi meditsiinitöötaja õppis ka midagi...

Ja veel.
Ligipääs esmasele suhtlemisele on sama oluline kui kaldteed näiteks.

Kodutundemäng

Mängisin täna kolme päkapikuga - Pille, Martini ja Aloga - kodutunnet 😊😉 Paari tunniga oli mu esikus totaalne muutus. Seda plaanisin Aloga mitu kuud, kuid ta lihtsalt ei leidnud sobivat aega... enne kui täna.  Tegelikult  esiku remont oli mul mõtetes neli - viis aastat. Algus sai väikest viisi tehtudki, kuid siis jälle jäi pooleli. Ja nii see aeg lihtsalt lendas...
Suvest saadik mõtlesin, kui see aasta saaks esik jõuludeks korda, siis olen  õnnelik. Nüüd olen super õnnelik!
Mis sest, et natu jäi järgmiseks nädalakski teha.. Liimitus... Vaja leida sobib ja moodne nagi, mida olen ausalt päris kaua juba otsinud - kuid ei ole veel õiget nagi näinud...

Vana põrand.
Egas põrand ei paistnud selliselt väsinud välja. Vaip oli peal. 

Neli - viis aastat tagasi just jõuluaeg tegid päkapikud totakad  mustad jäljed lakke... Ma ei saa aru siiani, millest mustad  plekid tulid  laeplaatidele...  Tõenäoliselt rõskusest. Kuid mujal ei ole selliseid plekke tulnud...
Saigi siis plaadid alla kisutud.
Ja nii see lagi jäigi...

Plidil on lagi süngemgi, kui tegelikult oli.







Uue näoga esik 😁 Lõppude lõpuks sain viimaks ometi kapi seinale - seda olin igatsenud küll aastaid ja aastaid... Kõrgemale kappi saab ju panna asjad, mida igapäevaliselt ei vaja...

Laes on nüüd tähed.

Oleksin võinud natuke ise värvida - ikkagi kunstniku kodu 😋

Mingi  hetk tuleb lampki uueks vahetada. Värv kulunud... Muud ei midagi...

Ma ei suutnud uskuda, et esikuga lähebki nii kiiresti.
Materjalid olid ammu - ammu olemas. Ootasid oma aega esikus voodi all ja riidekapi otsas... Jäid valedes kohtades koguaeg ette...
Muide, parketi jäi terve pakk üle. Seda teadsin ka, et jääb üle... Hea meelega annaksin kellegile, kui keegi välja mõtleb, mida teha vähese parketiga... Ehk Kodutunde saadele...

Aitäh, Alo ja Pille Martiniga!!!

PS Kui lahe, et saan unistusi ellu viia vaba ja vallatuna. Sõpradega. See on tõeline õnn.

Kaks sõpra eile - preili Jänks ja noorhärra Bongo

Minu väike abimees

Käisime Lõunakas shoppamas. Väike Silver aitas ostukoti tassida 😉😊 Ja mina omakorda hoidsin teda süles. Meil oli hea ja vahva koostöö!!!

Jännkski sai Silveri toimetamisest osa 😊 Milleks puuriust lahti teha, kui saab lihtsamalt - tõstes kogu puuri ülemine osa pealt ära... 







Väike Silver on tõesti armas mulle. Kihvt poiss.

Omaenda masendus

Mul on omaenda masendus täna pool päeva. Ma ei varja ega salga.
Tujutu olen.
Mõtlen, et sageli on masendus hallimassi masendus. Aetakse küll jõulude ja pimeda aja, ja jumal teab mille kaela veel. Tegelikult ka masendust tuleb ju iseenda seest ja on iseenda sees aeg - ajalt. Tunded, head ja halvad, rõõmsad ja kurvad, on ikka iseenda omad - aga me ei mõtle tihtilugu sedasi. Pagan kui hea on teistele mõelda ja teisi näha, selle asemel, et korraks peegelpildis vaadata endale otsa ja küsida näiteks, mida saaksid muuta  ise...

Mul sai mõõt täis teadmatustest, ootamistest ja kannatlikkusest. Naeratustest, et ei ole midagi, kui ei tea - ootan - kannatlik olen, sest homme on ka päev... Kui tohutult olen elus oodanud pisiasjugi ja muid suuremaid  asju, ja inimesi. Küllap ootan edaspidigi... Ja ootan kannatlikult. Naeratades. See ju minulik.

Aga mõtlen ka, et pean rohkem ikka lootma iseendale. Võib - olla olen hoopis selle ära unustanud. Natuke unustanud... Kuid lootuseta ja usuta endasse ei suuda ma loomulikult olla rahul ja särav. Ka teistelegi.
Lihtne ja loogiline.
Minu enda sees on teadmine,  mida soovin iseendalt. Pean sellega tegelema.
Suudan ju jääda iseendaks ka siis, kui jäängi näiteks võib - olla päris üksinda või mis iganes... Sest mind on kõigepealt iseendale vaja ning kui olen endale olemas, suudan olla ehk ka ikka teistele olemas...

Usun, jõulude aeg saavad mul loov aeg. Loodetavasti saab üks maal valmis. Minu jaoks on pühad olnud loovad. See hea. Kuigi loon vahel hästi nukrameelsena...

Olen tänulikki, et mul on omaenda masenduski. Vahetevahel. See viib mind edasi...

Täna Wergaano Ilusalongis juuksur Külli juures. Aitäh ilusaks tegemise eest!
Kuhu nüüd lähen, ma veel ei tea. Kuid on imede aeg - mine tea, kuhu kellega satun 😉

Tartus ja Pärnus, see nädal üldse

Ütlen kohe, et facebooki sõbrad on juba paljusid pilte näinud, kui mu jutu ei ole eriti olnud... Kuigi ega nüüdki väga pikk jutt ei saa...

Täna öösel kell pool kaks avastasin, et Kristi kingitud lill lillede hoidmise eest, õitseb. Tegime Hannaga kohe pildi. Veel avastasin tagatoas, et mu jõulukaktusel on õiepungad. Ta ei ole mul kunagi õitsenud veel. Muidugi keset ööd kilkasin. Hanna vaatas mind üllatavalt - ta vist ei uskunud, et võin keset ööd muutuda hetkega nii lapsemeelseks, kes kilkab ja keksib 😋  
Nagu näete, oleme Hannaga tõesti öökullid. Käisime õhtul veel Prismas. Mulle meeldib, et on olemas öö isiklik abistaja, kes ise ka soovib olla rohkem hilisel ajal tööl. Näiteks öises linnas käia on hoopis teistsugusem tunne, kui päeval...

 Käisin neljapäeva õhtul Tartumaa ja Jõgevamaa sotside jõulupeol Vilde ja Vines. Ma seal ei olnudki uue nimega käinud. Teisel korrusel polnudki ma kunagi käinud, vähemasti ei meenu. See viga sai nüüd parandatud. 😉

 Muusikat tegi Jüri Homenja.

Kahjuks mul täna polnud tantsutuju. Kuigi tuju oleks võinud ju tulla..

Olen ennemgi öelnud, et poliitika ei ole olnud praegu minu südame asi. Olen jäänud hästi tahaplaani hetkel. Tunnen, et isikliku abistaja tundegi ei jätku tegelikult iga asjaga tegeleda.  Võib - olla ükskord olen esiplaaniski. Usun siiski, et praegugi suudan palju ära. Suures poliitikas olemine ehk annaks lihtsalt võimalusi rohkem..Veel tunnen, et olen erakonmas siiski kuidagi võõras, kuigi mind ju teadakse. Mina ise peaksin rohkem suhtlema inimestega. 

                                                 Liina tehtud songs. Hästi kihvt!!!

Peolt tulles olime Kristiga paar minutit Tartu jõululisel raekoja platsil.

Tartu ikka super ilus 😉😊

Ilmgi oli jõuluilm.

Kolmapäeval olin Pärnus. Haiglas. Võtsime Hannaga ja pisi Silveriga näitust maha. Meie juures olid Errit ja Age.

Mina olen selle näitusega väga - väga rahul. Süda on kerge ja rahul, et sain oma Kareli ühe unistuse, mis ta mulle jättis teoks teha, tehagi ära. Alguses arvasin, et ma ei taha ega jaksa ka, valus tundus... Kuid EI. Vastupidi,  tegemata asi oleks hoopis piinama jäänud mind...

Ainult teisipäeva vastu kolmapäeva öösel ühe - kahe vahel jõin üksinda kakaot jõulutuledes toas ja vaatasin aknast valget imelist talveööd ning nutsin.
Olid rõõmust pisarad. Kuigi kõik näis kurb.
Mõtlesin maalile "Hingekeel", mille tegingi Karelile. Oli üks esimesi maale. See maal pole olnudki nii kaua  ja nagu päris näitusel. Kord vist oli siiski, kolm tundi, ka Pärnus, laste jõulupeol...
Tookord, maalimisel, ma ei teadnud, millist tähendust maal aastaid hiljem toob... Tuleb välja, et värvidega mäkerdamine ei ole sugugi juhuslik...
Kõik on kõikega seotud.
Usun, et selle maali ja oma ema ja sõprade, ka mõnikord unenägude kaudu soovib Karel mulle veel midagi öelda ja kindlasti head.  See on pisut hirmutav, kuid mõtlema panev... Aga ma tean, et pean kedagi veel nii õnnelikuks ja rõõmsaks tegema ning omaenda hinge keelega toetama nagu Karelit... Ma ei suutnud uskuda, et üks maal võib teha äkiliselt ühekorraga nii palju rõõmu kui ka valu.  Olen tänulik ja õnnelik, et võin sellist tunnet tunda ja kogeda.
Maal "Hingekeel" on väikene minu pea kohal...

Homsest ja tänasest ja üleüleülehomsestki

Homme olen tõenäoliselt Pärnus. Näituse järel. Hannaga.

Täna juhtus mul midagi, mida ma ei ole veel suutnud teha... Ega ma nüüdki aru ei saa, kuidas see võimalik oli, kui oli... Nimelt noa plastmassist saba lagunes mu varvaste vahel lihtsalt mitmeks tükiks. See, et lõhun taldrekuid, ei üllata enam kedagi. Killud toovad õnne ja kilde saan kasutada maalimise juures, nad on kogunisti vajalikud mulle. Aga see, et suudan noa lõhkuda - see on juba klass omaette 😁

Mõtlen uue aasta IAT -le  - isikliku abistaja teenusele. Arvatavasti kõik - minust Mäksa valla ametnikeni loodame, et elu - olu läheb Kastre vallas läheb paremaks sh IAT  kättesaadavuski, kuid tegelikult keegi meist ei tea, mis juhtub 2018. Mul on tunne nagu elaksin maa ja taeva vahel. Ei üht ega teist. Muidugi endise Mäksa valla ametnikud on nagu ühest suust, et nad on teinud ja  teevad maksimaalse, et IAT jätkub. On jätkusuutlik. Eks mina isegi hakkan suht kohe Kastre Vallavalitsust "häirima" - kes ikka minu eest võitleb, kui mitte mina ise. Eile õhtul tegin jälle aastaks - 2018  - IAT pisi - suurt - projekti. Ega sellest aastast suuri erinevusi ei saanudki sisse. Tegemisi on lihtsalt mul rohkem...  Ma loodan ise südamest, et 2018 aastalgi olen jätkusuutlik. Saan lihtsalt olla olemas. Ja mul tagataskus IAT kuldvõtmekene.

7 aastat on armastust ehk täna kõigele vaatamata hästi mõnus laupäev

Hommik algas suure jahmatusega... Pesin nõusid. Esikus möllasid kassid. Bongo kiusab Pätut sageli - kassilaps tahab ju mängida. Äkki kuulsin peegli kukkumist. Seejärel kasside kappamist taha tuppa. Siis vaikust. Veesulinat. Pesisin nõusid edasi. Lõpuks kuivatasin jalad. Läksin esiku vaatama. Hinge kinni pidades. Püüdsin arvata, kui mitu mõra või palju kilde on...
Ei ühtegi!!!
Ohkasin kergendatult.
7 aastat peaks siin kodus ja minul jätkuma ikka armastust 😊😉💗 '
Millegipärast usun seda, et peegel ei tohiks katki minna... Mul on elus kaks korda peegel purunenud... ja armastust on ka mingil moel purunenud... Kuigi usun, et mu enda kirg ja sära on ikkagi välja paistnud.

Täna sai natu jõulukaunistustega möllatud. Võib mõelda küll, et milleks mulle nii palju jõuluilu ja meelt koju igal aastal... Aga nii hea on olla lapsemeelne. Uskuda jõuluimédesse. Pealegi on ju hea pime aeg muuta pisutki valgemaks ja säravamaks. Teades siiski, et arvatavasti olen jõuluajal jälle üksildane... kuigi ehk mõnigi kallis inimene jookseb läbi ja soovib häid soove ning läheb kiirustades oma teed. Oma pere juurde. Oma kallide juurde. See ongi elu. Oleme ausad. Ja mina olen siiski tänulik ja õnnelik, et  olen siiski paljudel südames ja meeles. Ja et mu head mõtted kanduvad paljudeni... 

Kuna eile niisiis saatsin osa lilli nende perenaisega Kristiga oma koju, siis tundus mulle, et elamine jäi tühjemaks, kuidagi kurvemalt... Püüdsin teise Kristiga täna tühjad kohad jõuludega ja teiste lilledega rõõmsasti ja soojemalt täita.

Mul on aga super rõõm, et   Kristile tuli sära silmadesse, kui nägi oma taimi ja lilli. Ja ei uskunud armsasti, kui palju nad aastaga on kasvanud.

Köögiaken.

 Minu fantaasia. Jõulupuu. Mõtlengi, kas vajangi ehtsat kuusepuud. Kuigi kuusk on olnud mul igal aastal... Pealegi akna taga paistab tuppa küla jõulupuu ja veel pisut kaugemal pargi all särab teinegi kuusepuu. Nagu juba mitmeid aastaid...
Eelmine suvi tõi Kristi selle lille tibatillukese seemne. Nüüd kasvab silmnähtavalt ja hullumeelselt.

Taga toa veel vana aken.

Hommikupoolikul lakkis Piret jälle  mu varbaküüni. Jõuluteema valisime. Tal on ikka annet ja minuga kannatust. Eriti sõrmedega, nendega jätkame homme...