Advendiaaeg algas mõnusasti eneseleidmisega...

Jõulupuu tuledes akna taga. Kaagvere püsi - jõulupuu. See on armas. Vaatan aastast aastasse oma akentest, kuidas hõbekuusk pikemaks on kasvanud. Kunagi ei paistnud tema külge riputused jõulutuled akentesse nii, et silmade kõrguselt oleks neid näinud toas. Kuusk oli väikene. Lühikene. Täna näen juba poolt jõulupuud ilma, et peaksin end istudes pikemaks kuidagi ajama.
Jõulude ooteaeg on käes.
Advendiaeg.
Minu kodus pisut jõulutunnet. Eile sai kodu ehitud.
Kuigi jõulutunne oli lume ajal... Täna küll ei ole seda seletamatut head jõulutunnet... See on vist ikkagi seotud siiski lumega... ja talvise ilmaga...
Mulle sobib, et ees seisab paar nädalat loodetavasti rahulikku aega... Ma lihtsalt  pidin ja pean end leidma. Mitte, et oleksin iseendale kaotsi läinud. Tegelikult tean väga hästi, mida soovin ja mille/kelle eest vastutada. On mõned asjad, mida selgemaks mõelda ja kuidas edasi minna...

 Eile ja täna lülitasin välja end probleemist ja jamadest.
 

Täna oli hoopis erilisem jõulude ootamisaja algus. Õhtu tegime tiiru enne koju tulemist Kiigemetsas. Raekoja platsil. Tartus. 

Ma ei olnudki kunagi vist 1. advendil kuskil väljas...

Siin olen isiklik abistaja Kristiga. Praeguse Kristiga nagu aru saate juba. 

Täna olid meiega kõikjal kaasas lapsedki.  Meil kõikidel oli vahva päev.                                             

Leidsin armsa mõmmi Kiigemetsast.

Võib - olla oleks läinud boniga sõitma...

Aga
tulime Aurast ujumast. Nii, et peagi hakkas Kiigemetsas jahe...

Täna täitus jällegi üks mu kauaaegne soov minna ujuma. Uskuge või mitte, kuid minu kaks Kristit on ujumise osas üllatavalt ühtmoodi - mõlemad teevad "šokiteraapiat" kohe esimestel minutitel, kui jutt ujumises... Täna panime mulle Johanni pääsevesti mulle selga - kujutage ette, lapse pääsevest läks mulle selga!!! - ja vees kohe hoidis Kristi mul vaid käest. Olin hirmul rohkem, kui muud. Nii kui Kristi mu käest lahti lasti, mõtlesin: appi, upun... Pooleteist tunni pärast beebide basseinis julgesin veidi ise st keegi ei hoidnud käest, istuda ja kogunisti mingil moel tiiru ujuda.
Areng missugune!!!
Hirm vähenes tunduvalt.
Arvan, kui oleks võimalust rohkem ja järjepidevalt ujuda ja vees olla, siis saaks minust veel super ujujagi.
Järgmine kord ehk julgen torust alla lasta. Täna oli meid kaks arakest, kes ei julgenud sada teha.

Mu energialaks on taevas!
Lugedes veel postkastist üht toetavat lauset ühest kirjast, siis tean, et lähen edasi püstipäi ega anna alla...

Head jõulude ootamist kõikidele!