Advendiaaeg algas mõnusasti eneseleidmisega...

Jõulupuu tuledes akna taga. Kaagvere püsi - jõulupuu. See on armas. Vaatan aastast aastasse oma akentest, kuidas hõbekuusk pikemaks on kasvanud. Kunagi ei paistnud tema külge riputused jõulutuled akentesse nii, et silmade kõrguselt oleks neid näinud toas. Kuusk oli väikene. Lühikene. Täna näen juba poolt jõulupuud ilma, et peaksin end istudes pikemaks kuidagi ajama.
Jõulude ooteaeg on käes.
Advendiaeg.
Minu kodus pisut jõulutunnet. Eile sai kodu ehitud.
Kuigi jõulutunne oli lume ajal... Täna küll ei ole seda seletamatut head jõulutunnet... See on vist ikkagi seotud siiski lumega... ja talvise ilmaga...
Mulle sobib, et ees seisab paar nädalat loodetavasti rahulikku aega... Ma lihtsalt  pidin ja pean end leidma. Mitte, et oleksin iseendale kaotsi läinud. Tegelikult tean väga hästi, mida soovin ja mille/kelle eest vastutada. On mõned asjad, mida selgemaks mõelda ja kuidas edasi minna...

 Eile ja täna lülitasin välja end probleemist ja jamadest.
 

Täna oli hoopis erilisem jõulude ootamisaja algus. Õhtu tegime tiiru enne koju tulemist Kiigemetsas. Raekoja platsil. Tartus. 

Ma ei olnudki kunagi vist 1. advendil kuskil väljas...

Siin olen isiklik abistaja Kristiga. Praeguse Kristiga nagu aru saate juba. 

Täna olid meiega kõikjal kaasas lapsedki.  Meil kõikidel oli vahva päev.                                             

Leidsin armsa mõmmi Kiigemetsast.

Võib - olla oleks läinud boniga sõitma...

Aga
tulime Aurast ujumast. Nii, et peagi hakkas Kiigemetsas jahe...

Täna täitus jällegi üks mu kauaaegne soov minna ujuma. Uskuge või mitte, kuid minu kaks Kristit on ujumise osas üllatavalt ühtmoodi - mõlemad teevad "šokiteraapiat" kohe esimestel minutitel, kui jutt ujumises... Täna panime mulle Johanni pääsevesti mulle selga - kujutage ette, lapse pääsevest läks mulle selga!!! - ja vees kohe hoidis Kristi mul vaid käest. Olin hirmul rohkem, kui muud. Nii kui Kristi mu käest lahti lasti, mõtlesin: appi, upun... Pooleteist tunni pärast beebide basseinis julgesin veidi ise st keegi ei hoidnud käest, istuda ja kogunisti mingil moel tiiru ujuda.
Areng missugune!!!
Hirm vähenes tunduvalt.
Arvan, kui oleks võimalust rohkem ja järjepidevalt ujuda ja vees olla, siis saaks minust veel super ujujagi.
Järgmine kord ehk julgen torust alla lasta. Täna oli meid kaks arakest, kes ei julgenud sada teha.

Mu energialaks on taevas!
Lugedes veel postkastist üht toetavat lauset ühest kirjast, siis tean, et lähen edasi püstipäi ega anna alla...

Head jõulude ootamist kõikidele!
   

Mõeldes heale

Saan öelda nüüd veendunud, et küünlakuus ühel õhtul on mul kohtuda võimalik kõikide super heade sõpradega ja tuttavatega, oma inimestega, kes soovivad ja igatsevad minuga kohtuda, Waide motellis :)  Saab tulema ja olema enneolematu kohtumise trall ja möll ;) Kes aimab juba, millest juba räägin, ning soovib kui raudnael kohal olla, andke juba aegsasti   teada ;)
Täpsemalt kuskil jaanuari keskel.

Täna pandi meie küla jõulupuule taas jõulutuled. Usun, et  pühapäevast pannakse  kuusk särama. Täna prooviti.
Ajaring jälle täis...

Olen mõelnud viimasel ajal mõtelnud ajale... Kui äkki võib aeg otsa saada... Ei, ma ei mõtle kellaaegu ega kiiret aega, vaid elamisaega... On inimene kuskil olemas ja oled harjunud, et ta ongi kuskil olemas... ning siis hetkega pead tõdema, et temal teine aeg teistpoolsust... Või ainult igavik... Sel hingede kuul on tulnud see teine aeg kahel  inimesel...  Ei ole kerge uskuda, et ei saa kunagi enam kuulama minna Toomase elutarkusi, kuigi ise leiaks aja minna... Ei ole harjunud, et seina taga ei ole enam naabrimammit... Nad mõlemad kasutasid oma aega elamiseks väga eriliselt... Olid väga erilised inimesed... Naabrimammi teadis ravimtaimedest kohutavalt palju... Mul ei ole pooltki meeles, mida ta neist rääkis... Mul polnud aega meelde jätta... Oli vaja omi mõtteid mõelda, samal ajal, kui ta rääkis...
Õnneks mul on aega veel nii Toomase kui naabrimammi õpetusi ja elutarkusi, mis meelde on jäänud, meeles pidada ja kasutada targalt...

Leidsin just märkmiku vahelt ühe väikese sõnumi, mille tõmbasin iseendale suve - Kristiga käies "Väikese ingli" poes:

KUI SA ENDA ELU EI VÄÄRTUSTA, SIIS ON SEE TÄNAMATUS, SINU ELUS PEAB OLEMA ESIKOHAL SINU ÕNN JA SINU VAJADUSED, VASTASEL JUHUL SA RAISKAD SULLE ANTUD ELU.

Hingede ajal tasub sellele mõelda...

Just äsja valminud maal

Aplaus iseendale - saingi valmis järjekordse maali :) Märg veel. Ei lubanud Silveril puudutada... On nii põrandal nagu jätsin...

Olen täitsa rahul. Suht hea lill. Viimaste pintslitõmmetega  lõi nagu säramagi...
Mitmes lille maal... Jäin mõtlema. Täpselt ei teagi... Pole ikka jõudnud maale üle lugeda. Arvan, et arv läheneb sajale...

Suur ja väike Silver

Eile õhtul tuli suur Silver ootamatult väikese Silveriga uksest sisse, öeldes: "Leidsin lapse!"

Eilne õhtul oligi mu jaoks hoopis teisel lainel. Ootamatult, kuid mõnusasti. Rõõmsasti.

Kiigutasin väikese Silveri magama. 
Muideks, ma polnudki enne tänapäeva turvatoole oma jalaga puudutanud... Oleks olnud mul omal ajal oma lastega selline , oleks palju asju lihtsamad olnud, mugavam...

Väike ja suur Silver.

Väike Silver sai suure Silveri kampsu. Mul mõned lasteriided alles, kui nad  väikesed olid... 

 Appike, siin näeb tuppa kohutavalt sassis, tegelikult vahetevahel ongi kerge sassis olemine mõnus :) "Valvasin sügava ööni kahte Silverit ja üht kass Pätut, kes kartis paaniliselt väikest Silverit.

Täna hommikul. Väikese Silveri emme Hannaga mõtlesime, et teeme kolmekesi foto. Suur Silver  klõpsutas. 
Hanna - Liisa oli mu isiklik abistaja eelmise aasta suvel. See neile, kes nüüd mõtleb, kes on Hanna... Ja suur Silver ja Hanna saavad siiani omavahel läbi. Sellepärast juhtusidki linnas kokku ning tulid koos koju ja külla.










Hästi mõnus vaheldus töistele ja keerulistele nädalapäevadele.  Ma polnud aastaid  nii väikest beebit näinud. Väike Silver natuke üle kahe kuu vana. Nii armas tunne tuli minu sisse taas. :) See tunne tuleb igakord, kui lastega olem...

Isadepäevaks

       Head isadepäeva!

 

Mõttevärav VII

Sain üllatuslikult natuke aega tagasi Mäksa valla almanahhi "Mõttevärav VII", kus sees ka ühe mu maali pilt - "Hooliv kallistus". :)
Mulle tõi raamatukese naabrinaine Kadi.
Olin selle ilmumise võimaluse juba unustanud. Kunagi talvel sooviti almanahhi ka mu uuemaid luuletusi... Kuid, olin luuletused ära kaotanud... Otsisin meeletult. Tõsiselt. Siiani ei ole üles leidnud. Vihastasin iseenda peale nii, et sellest ajast pole ma ühtegi rida luuletanud...

Vahva siiski, et olen taaskord valla almanahhis  :)

Möllutajad

Jumalukene, kui kihvt...

... oli koristada vanu kaustikke, kirju, loengute materjale, ülikooli õppeplaane, joonistusi...
Leidsin vanu armastuskirju. Paberil loomulikult.  Mul vist elu paberkirjad kõik alles.
Sünnade jm kaardidki.
Neid ma ei viska ühtegi ära oma eluajal.
Psühholoogia ja eripedagoogika konspekte viskasin ära küll. Kusjuures, uskumatu, kui korralikult ja ilusti olen kunagi kirjutanud... Kuidas küll viitsisin!!!   Kust ma selle aja võtsin!!! Veel laste ja pere kõrvalt... Pean tõdema, et kõige hoolikam ja tublim ülikoolis käimise aeg langes mul sinna aega, kui olin õnnelik pereema...
Ja mis ained olen kõik õppinud!!! Kui palju poliitikat...
Veel leidsin hästi suure hunniku puudega inimesi puudutavaid trükiseid läbi kolmekümne aasta. Ei lugenud, kuid... Mul küll tunne, et suhtumiste küsimused pole olulised muutunud...  See kuidagi kurb...
Leidsin enda joonistusi. Vildikatega joonistatud. Päris unustanud teema mul. Võiksin nüüd jälle joonistada vildikatega... või värvipliiatsitega... Vahelduseks oleks ikka...
Oma ja sõbrannade laste joonistused on ka kõik alles.
Ja omad klassitunnistused...

Terve hunnik paberit sai lõkke jaoks siiski :) Alguses mõtlesin küll, et viin paberi - prügikasti. Hea oli, et Katariinaga jäime mõtlema, kas viia kohe välja või mitte. Sest praegu mõtlen, et parem on omad armsad viitsimised ja kunagised tööd põletada. Saab hing rahu ja puhas tee uutele kogemustele, mida tuleks ka talletada... 
Elamisesse, või õigemini riiulidesse sai ruumi juurde... 

Olnud ja mis tuleb

Nädal tagasi oli siis kontsert... Muide, kirjutasin kohe istekoha ära viimisest nii Saku Suurhalli ja iPiletilevi.
Piletilevi vabandas ja kahetses juhtunud koheselt ning saatis mu kirja edasi Saku Suurhalli. Saan suurepäraselt aru, et juhtum polnud nende süü.
Saku Suurhall pole veel vastanud... Loodan veel, et vastavad. Järgmine kord aga, kui sinna lähen, tean, kuidas nõuda täit ürituse naudingut.

Detsembri alguses olen üle mere. Muhumaal.

Ja veel.
Kui kellelegi jõulukaardid ei ole meeltmööda, siis palun saatke SJK Kirjastusesse tagasi või lihtsalt öelge, et sinna ei soovi me reklaami ja visake saadetis ära. Ärge viige näiteks kaarte Töötukassa... Nagu täna sain kirja, et just Töötukassa kaardid tagatakse.  Ametkonnad, kes ei ole jõulukampaaniaga seotud, ei saa teid aidata.

Maailm ei ole täna see, mis oli eile ja homme ei ole see, mis täna.
Jääme aga siiski üksteise mõistmise juurde.

Töine päev...

Tänane päev möödus tihedalt maalimistöö, MTÜ ja KÜ asjaajamistega.

Mul tõesti küsimus, kui näiteks MTÜ juhatusetöö võrdustakse tööga, siis miks ei arvestada seda siiski töötegemise sisse...

Jõuludeks kaarte ja 2017 aasta kalendreid meilt

Jõulud lähenevad. Mina isiklikult ei suuda küll mõelda eriti jõuludele. Soovin, et see aasta tuleks mul jõulutunne täpselt õigel ajal, ei hetkegi varem... ega hiljem või jääks hoopis tulemata...        
Kuid siiski võib ju mõelda kallitele, keda jõulude ajalgi meeles pidada ja üllatada, soovida häid soove. Me Suu ja Jalaga Maalivate Kunstnike Ülemaailmne Ühingu jõulukampaania on alanud. Eestimaal 10 aastat :)  Jõulu pisikinke, kaarte, pakepabereid jm, võite vaadata SJK Kirjastuse lehelt
http://www.sjkkirjastus.ee/?doc=10014  
ja loomulikult osta ka :) Väga soodsate hindatega!!!

Minult aga ei ole siiski ikka veel  kaarti ega kalendripildi. Ma ei oska tõesti öelda, miks see nii on... Enda meelest olen maalinud häid maale, millest saab kujundada väga ilus kaart... Kuid küll ükskord saab osta ka minu kunstitooteid ;) :)
Minu jaoks on tähtsam muu. Ja ega ma väga ei põegi, et ametlikult veel kaarte pole. Ausalt. Teen tööd. Naudinguga. Südamega. Maalin. Korraldan näitusi. Rõõmutsen, kui ühingul läheb hästi ja saadakse meie kunstist sära silmadesse. Unistan suuri unistusi, sest arvan, et mu saavutuste võimalikud piirid on veel ületamata... :) 

Kõik oli viimase peal, kuid tool viidi ikkagi ära!!!

Eile hommikul.
Valmistusin kontserdile minemiseks. Tallinna. Saku Suurhalli.

Isiklik abistaja Krisiti tööle tulles kinkis mulle nimepäevaks kollased lilled. Nii armas :)
Kristi abistas ka ilusaks tegemisel. Ja klõpsutas pilte.

Sellise oranzi - punaka juustevärvi kingisin nimepäevaks iseendale. Seekord värvisin juukseid kodus, Katariina käte abiga üleeile.

Eile oli siis Jean - Michel Jarre kontsert. Kontsert, mille piletide ostmisega tegin väikese lahingu.
Kõik sujus ilusti kuni istmekohani ning siis võeti minu istekoht kolmanda vabatahtliku poolt, kes pidi vajadusel aitama, lihtsalt ära. Viidi ära.

Püüdsime küll Lehoga seletada, et pole vaja, et mina istun ka oma istekohale, mille olen ju väljaostnud ning ratastoolile näidati ka turvaline hoiukoht kätte. Vabatahtlik jäi endale kindlaks - ma pean tagasi istuma ratastooli.
Ups!!!
Sest muidu oleks üks noorem härra kohata jäänud. Sest üks tool viidi lihtsalt minema.
See on nii naljakas.
Samas nii kurb. Uskumatu.
Olime Lehoga keeletud ja pahased.
See on vist  ikkagi see, et keegi otsustab puudega inimese eest. Kui istutakse ratastoolis, siis  eelarvamine, et kõik ongi ratastooli naelutatud - et kogu elu ongi ratastoolis või taolist. Mõistan, et paljud ei saagi siiski ratastoolist mujale istuda. Kuid on neidki, kes saavad ja otsustavad ise, kus nad istuvad ju.
Muide, 42 koha tool, kus viivuks sain istuda, oli minu jaoks hea ja mugav. Mu keha oleks saanud puhata ratastoolist...
Istusime siiski kõrvuti.
Olen veendunud, et Saku Suurhallis on jätkuvalt segadus ratastoolides külalistega. Sealset personaali tuleks mul vähe koolitada ja seda kavatsen ka teha.
Hea on, et on ratastoolikohad, kuid need on ju lihtsalt võimalikud kohad ratastoolidele. Kuid nüüd tean, et saab ratastoolis istuda ka parteris või ka kindlasti mujal Suurhallis, kui ikka soov on. Jäägu valik siiski inimestele endile, kus ja kuidas nad soovivad  olla ürituste ajal.
Eile oli parteris veel üks külaline ratastoolis .
Rohkem inimesi ratastoolis mina ei näinudki...
Tegelikult meil oli hea vaade lavale.
Lõpuks mõned inimesed, kes läksid lõpuks vahekäigu seisma ja tantsima, vaatasid siiski mõnede inimestele ütlemisele, selja taha ja tegid vaade naeratades vabaks. See on ühtesulamine. Seda igatsen mina.
Jean - Michel Jarre ise oli üli äge. Lahe. Hea. Kontserdist jäävad võimsad emotsioonid.

Täna tulime Tallinnast koju. Jõudsime õnnelikult koju. Kuigi teedeolud olid kehvad ja rasked. Meie taga oleks olnud peaaegu avarii... Inimesed, palun, hoidke liikluses iseend ja teisi!

Muhu Põhikooli :)

 Nüüd on kindel, et minu järgmine näitus on Muhu Põhikoolis. Kohttun ka  õpilastega. Loodetavasti õpetajategagi. Täpne aeg läbirääkimisel. Usutavasti veel sel aastal.

Muhus olen saanud ainult läbi sõita. Nüüd saan minna ja öelda "Siin ma olen ja Kaagverest" :) ;)
Üks unistus täitub jällegi.
Aastaid tagasi soovitas Muhumaalt isiklik abistaja Helena korraldada näitus sealses raamatukogus. Tookord jäi jutt jutuks. Kuressaare näituselt soovitati Muhu muusemi. Sealt soovitati hästi soojalt Muhu Põhikooli.  
Suure ringiga ikkagi Muhumaale :) :) :) Ja veel kooli.
See meeldib väga mulle.

Mu nimepäev lõpeb töiselt lootusrikkalt.
: