Jäin eile enne voodi minemist etv2-s kuulama jutuajamist Rein Rauaga. Täitsa mõnus unejutt oli. Kultuuri ja inimese enese mina muutumisest. Ma ei saa öelda, et keeruline raskestijälgitav unejutt. Vastupidi, kerge äratundmisrõõm tuli. Aeg - ajalt olen mõelnud maailmaasjadest samalaadselt, kui minust palju targem inimene.
Kuna viimasel ajal mul on tunne, et ma ei sobi hallimassi... siis öösel sain aru, et see tunne ei saa olla mulle probleem. Nii lihtsalt ongi. Võin ometigi omamoodi mõtelda ja tegutseda, olla iseenda moodi. Mitte midagi ei ole katki, kui mu elu keerleb palju elu ja kultuuri laiemate asjade ümber, kui vaid füüsiline puue ja kaldteed näiteks. Saan aru, et need on olulised asjad kultuuris ja elukeskkonnas, kuid on veel palju - palju, mis on jäänud tahaplaani. Sest neile vist ei ole aega mõelda...
Väikesed ja lühikesed, kiiresti tehtud projektid ja plaanid on head, kuid killustavad inimest.
See mõte jäi meelde unejutust.
Usutavasti nii on.
Pühendudes ja jäädes järjekindlaks konkreetsele asjale, võib jääda rohkem ja kauemakski pildile.
Enese teostamisele saab mitut moodi mõelda.   Tänapäeval on iseenda teostamine tarbimine - see mõte mulle ei ole meeltmööda. Küllap paljudele hallis massis ongi see nii... Mina arvan, et minule on enda teostus endast andmine läbi tegutsemise ja olemise. Kas see on õige või vale, jäägu igaühe otsustada... Mulle on minu elu nauditav ja loodetavasti edasi viiv... kuni keegi enam mind ei mäleta...
See on lihtsalt nii.
Kuid sinnani on pikk - pikk - pikk käänudega tee ja kaua - kaua aega...

Ajast muutub palju ja siiski mõni asi kipub uutmoodi korduma.

Homme kohtun teise Kristiga, kes soovib sobivuse korral jääda minu isiklikuks abistajaks. Ta tuleb ka niiviisi nagu mu Kristi tuli kaks pool aastat tagasi kohe tööle... Mul on kuidagi hästi hea mõelda kahele Kristile... Loomulikult ma ei oska veel öelda, kuidas teise uue Kristiga hakkab sobima ja minema, kuid tunne on hea. Kirjad ja suhtlemine on palju lubavad...