Mulle öeldi armsasti ja siiralt, et olen väga ja liiast aus!
Ausalt ka pärast kõiki kamajaasid, mis on olnud ikka ja jälle elus, oli seda tõepoolest hea kuulda. Mitte, et see oleks mingil moel mu eesmärk...
Olengi vist siiras.
See olen mina ju! Usutavasti.
Ma ei oska lihtsalt valetada. Kuigi olen proovinud. Päriselt ka. Ei tule kuidagi välja... Mulle on püütud kogunisti valetamist õpetada. Noo, ei võta õppust... Ma lihtsalt ei saa valetada... Ei oska...
Vahel olen eksinud. Vahel eksimust hoolega varjanud. Kuid mitte kunagi valetanud, et seda pole olnud. Vigadest ju õpitakse.
Jah, kõikest ma ei räägi kõvasti. Kuid kuskil on ikka keegi, kellele ikka räägin, mis mind vaevab või ka rõõmustab...
See aitab mul enda sees alles hoida selgust. Olla kõige enne iseenda vastu siiras. Vahetevahel ja suht sageli on see aga hoopis valusamgi, kui ehk valetamine... Neil hetkedel mõtlen siiralt, et miks kuradi pärast ma ei võiks teistmoodi olla ja elada...
Aga minu meelest Eestimaal ei ole aus olemine eriti väga popp... Räägitakse küll, kuid... Kui hea oleks teistelgi inimestel enda kohta kuulda, et ta on liiga aus :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar