Kuidas soovisin ja ootasin selle augustikuu otsa saamist. Liiast keeruline ja raske kuu oli. Aeg kui selline... Meenus, kui käisin Ahvi aasta vastuvõtmise üritusel, siis jäi kõlama, et ahv tembutab sügise poole ja ellu jäävad iseendaks jäävad inimesed... Ega ma eriti ei usu niisugusi arvamusi, kuid miski on neis siiski tõde, mida tuleb ja saab uskuda.
Terve aasta jooksul olen tõmmatud sedeleid ja õpetussõnu, mida nüüd lugedes saan aru, kui õigesti on nad mulle sõnumeid edastatud. Mis kõik võib sel aastal juhtuda ning kuidas mina kui teelkäija peab käituma.
See kummaline.
Tekitab veidi kõhesust.
Siiski annab turvatunnet.
Turvatunnet, et miski ei juhtu lihtsalt niisama. Juhtunud asjadel, tunnetel ja tegudel on oma eesmärk, mida sagedasti kohe ei saagi mõista ega näha.
Loodan, et tulev aeg, septembrikuu on millegi uue ja algus. Ma ei mõtle ainult kooli algust taas. Kõrgkoolis on algus juba alanud.
Kõik on suhteline. Aeg ja algus ja lõppki ju...
Mõtlen, et ehk tuleb ellu midagi sellist, mida olen ammu - ammu soovinud. Mingi muutus. Midagi päris uut ja enneolematut ma ka ei soovi. Soovin enda arenemist ja tegeleda asjadega, mis mulle südamelähedased. Jääda iseendaks, kuid veel rohkem õppida, kuidas jagada end teistele just sellisena nagu olen...
Elus olemine ja püsimine on parim õppetund. :)
Soovin selle sügava jutu lõpuks kõigile lihtsalt üksteiste mõistmist ja hoolimist uuel kooliaastal. :)
Muide, mina läksin täpselt 40 aastat tagasi esimesesse klassi. Aru 8 - klassilise kooli, mida enam ammu ei ole... Ja see päev on selgelt meeles. Kukeaabitski on siiani mul raamaturiiulis, natuke küll katki, kuid ikkagi on alles :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar