Olen, vaadates "Sajandi armastuse" tegemist ja ajaloo tausta, end koogist lõhki söönud :)
Armastuse eest võitlemine on kestnud läbi sajandite ja usutavasti kestab lõpmatult edasi. Eks puudega ja / või võimukaid inimesi on olnud enne meid ja on pärast meidki, kes võitlevad üksnes armastuse nimel omaenda elu pärast...
Nüüd olen küll väga veendunud, et mul on vähemasti kevadeni üks mure jälle vähem - mul on tublid ja asjaliku isikliku abistajad. Katariina ja Mariann. Nad kindlad käed ja jalad mulle praegu maini. Teised tüdrukud on lubanud olla olemas vajadusel. St mul on võimalused teha palju neid asju, mida soovin ja olen ikka tahtnud täide viia. Kahjuks mitte kõik ei sõltu siiski ainult minust ja sellestki, kas mul on parajasti isiklike abistajaid või mitte... Aga kui ei saa ühtviisi, saab teistviisi. Usun, et see sügis ja talv saab olema mulle hästi põnev, teguderohke, töine.
Eks edaspidi kirjutan ikka ja jälle, mida teen ja mida plaanin. Mul endal on juba üldjoones selge, millises suunas lähen edasi. Midagi olulist uut ma isegi ei soovi. Soovin seda, mis mul on, veel paremaks muuta. Seda, mis ka ei ole nii väga täide viidud, ikkagi lõppude lõpuks ära teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar