... võib kasvada veel suurem rõõm või
kohutav kurbust.
Miks küll unustan rumalasti ära, et mina EI tohi ealeski otsatult ja meeletult rõõmus olla, sest siis ununevad kõik võimalikud ohutundeid...
Jah, õnnelik on olla pagana raske.
Siiski ma vist ei suudaks kaua õnnetu olla...
Otsustasin ühe probleemi südamehääle järgi lahendada... Ma tegelikult paar kuud tagasi ei osanud uneski näha tekkinud lahkheli, ja mis varjutas minu olemist...
Aga nüüd olen targem.
Targem ja rahulikum, kindlameelsem.
Tegelikult ei olegi midagi väga pahasti.
Millegi uue algus ehk. Jälle.
Kuigi läbi pisarate ja siiski suure kurbuse kaudu.... Huvitav, alati, kui tuleb mul miskit head, pean südame tegema kõvaks ja õrnaks üheaegselt ning patja nutma, enne kui tuleb hea ja uus, mida ei oskagi jälle ette aimatagi. Terve elu on see olnud.
Vahel mõtlen, et ehk aitaks haiget saamisest... Hakkan teistsuguseks... Aga ma ei oska. Ma ei oska olla tingimustega või julm või omakasupüüdja või vinguja... Kui need omadused oleks mul, ehk saaksin ehk vähem haiget...
Veel mõtlen, kas inimese puue loeb nii palju, et puudega inimene peabki leppima AINULT igasuguste väikeste asjadega või teda saabki kuidagi ära kasutada, et olla rahul ja kuidagi naeratada ...
Seda mina ei suuda.
Selle asemel, et leppida väikeste asjadega, mis tähendavad siiski palju rohkem kui arvatakse, mina loobun ja hakkan otsast peale...
Nüüdki pean taaskord hakkama unistama oma autost...
Kuigi otsuse langetasin mina, kuna ma ei jaksanud "sõdida" omaenda lapsega. Ja kingisin auto talle ja ta müüs ära (kuigi auto veel minu nimel), et osta jälle uus. Mina ei näe sel küll erilist mõtet, kuid kingitusega saab teha ju mida iganes...
Loodan siiralt ja kogu südamest, et mu poiss mõistab mu soovi, et tal on võimalus siiski parem oma elu luua kui mul. Et tal minevik ei hakkaks segama... Nüüd otse edasi. Tagasiteed ei ole...
Olen ausalt tuhandeid kordi mõelnud, kuidas peaks lastele lahkuminevikut ja hullemal juhul lähisuhtevägivalda selgitada ja rääkida, et see kõik pole süü ja vanemat armastavad neid endiselt - et mineviku valus jälg ei hakka suuri täiskasvanud lapsi kuidagi segama ja piinama... Ma vastust ei tea. Ma aga ei suuda varjata, et jälle on mul tunne, et mina olen süüdi, mis meil toimus ja mina ei ole andnud kunagi endast kõike ja parimat... Ma isegi ei saanud õpetada, et oma kõige väikesematki asja peab hoidma südamega... Et iga pisiasjagi tuleb valita südamega...
Kuigi täna tean, et vägivallale ei ole vabandusi.
Löömine ei ole armastus.
Valetamine pole usaldus.
Mul on väga kurb.
Mitte isegi sellepärast, et mul ei ole enam kaua - kaua unistatud autot, mis tegelikult oligi ainult minu käsutuses ainult üks päev - see imetore Pärnu päev. Ma pole kurb, et jääb laen maksta tuulte... Isegi mitte tuulte, sest Sillu sai siiski suure kingituse, mida kõik lapsed ei saa oma vanematelt ealeski.
Nii kummaline kui ka see praegu ei tundu mulle endalegi, aga mu hing on rahul. See oli ainuõige otsus. Vastasel juhul oleks tulnud suurem probleem.
Usun, et see saab väga heaks õpetunniks mulle kui ka Silverile.
KUID
kurb olen kogu elu kaotamiste pärast... ja kui palju olen nutnud, et miski jäi pooleli ning lõpetamata... See teeb valu. Haiget. Kuigi olen alati otsast alanud ja mõndagi teisel kujul saanud...
Lõppkokkuõtes
mu elu on suur rõõm
Suur rõõm, et mu ellu mahub pagana palju
elamusi,
naeru ja nuttu,
kurjust ja headust,
armastust ja viha,
kaotust ja leidmist,
õnne ja muret,
andestust...
Ma olen siiski õnnelik, sest tean, et õnnelik suudab olla vahetevahel õnnetugi. Seda lihtsalt vaja.
Elu peab olema tasakaalus.
Ma poleks seda bloginud, kui selles polnud probleemis juhtumisi üks oluline asjake mulle
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar