Eilsest pidupäeva jalutus Roiu poodi oli lihtsalt vaja. Jalutasime isikliku abistaja Lyga 12 km: Kaagvere - Roiu - Kaagvere. Otsustasime, et linna ei lähe... kuid jalutame poodi. Valik jäi Roiule, sest arvasin, et see maantee on kõige vaiksem jalutamiseks. Melliste või Luunja kauplusesse oleks pidanud minema mööda Räpina maanteed - liiga liiklusrohke. Soovisime naudida suvepäeva :)

 A ja O ees puhkasime. Jõime vett. Lugesime kohalike kuulutusi  teadetetahvlil. Meiega kui ilusate tüdrukutega tulid vestleme suht väsinud ehk purjus mehed, kelle eest astusime tagasi teele. Aga sain ühelt mehelt teada, et mul on kolm tuba - hea on, et ise tean, et elan kahe - toalises korteris. 

Leidsime põhupõllu. Ma arvan, et see päris hein ei olnud... Igatahes mul tuli tuju möllata heinas. See kuiva heinalõhn oli uimastav. Ly ütles, et ütle kohe , kui soovid tõsiselt minna. Minna kahtlesin... Olen ikkagi parimates aastates ja mida autojuhid mõtleksid... Aga ratastool otsustas ise keerada kõrval teeotsa - see oli jube kihvt.

Oleksin jäänudki taevast vaatama. See oli nii kerge... 

Andeks, põllumaa omanik! Ma ei teinud midagi kurja - ehk 5 minutiks unustasin end . Olin lapsemeelne.
Üks autojuht nägi kentsakat hetke, kui Ly võttis mind sülle, et minna ratastoolini. Meil oli naer. Autojuhil arusaamatus. Vaatas tagasi...

Hästi tore päev oli, mida vajasin tänaseks.
Täna on kurb päev... kuid mõte eilsest aitab...

Aitäh Lyle!