... Täna mõtlen niiviisi. Jälle. Olen ennemgi niimoodi mõelnud.
Sellepärast inimene ei suudagi vist õnne ligi lasta - temaga toimetulek on pagana raske.
Pärast naeru on raskem nutta.
Kergem on pärast pisaraid naeratada... ja siis taas nutta... Viriseda, et elu on nii paha ja paha...
Tean alati, et pärast suurt heaolu ja rõõmu, mis ongi lõppkokkuvõttes üks suur õnn, tuleb mingi suurem paha pauk. Vahel keset hästi minekut mõtlen ja lausa soovingi, et see hästi minek oleks aeglasem.
Sest lõpus näen valusaid pisaraid...
Needki on tegelikult millegi jaoks vajalikuks.
Kas või selleks, et olla
tugevam
ja õnnelikum...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar