... vaid mõne korrad elus ning seepärast ei saagi nagu öelda, et tunnen neid päris hästi... kuid siiski on olnud nad kuidagi olulised inimesed elus... On tunne, et nad on koguaeg olemas kuskil, kuid siiski olemas... On lootus, et veel on võimalus näha ning öelda taaskord "aitäh"...
Ja siis tuleb hetk, kui tuleb leppida, et mõnd inimest enam ei ole siin kuskil, vaid on nüüd seal kuskil, kuhu pääseb vaid kord...
Paar päeva tagasi jõudis kurb sõnum minuni, et on lahkune psühhodraama kaaslane... Minul oli esimene kohtumine Maiega Pärnus psühhodraama konverentsil. Kaheksa aastat tagasi kevadel... Siis olin veel psühhodraama hakatis... Esimene vestlus oli umbes täpselt ühes harjutuses selline, et ta ütles, et ta ei oska minuga suhelda, kardab ja ta pole kunagi minusuguse suhelnud, kuid soovib küll... Mina vastasin, et aga praegu ju suhtleb ning kas on väga hirmus... Paari tunni pärast tegi Maie minuga oma eksamitöö... Mul ei olnud aimugi veel, mis on tõeline lavastus psühhodraamas, mis roll on protagonistil - see olin mina esimest korda elus... Teema oli unenäod, täpselt pealkirja ei mäletagi enam... Paar aastat hiljem sain Maiet tänada ja rõõmustada, et mu elus läkski peaaegu kõik nii nagu lavastus lõppes... Arvan, et mina ei näinudki teda rohkem, kui mõnel korral paar päeva...
Usun, et need inimesed, kes psühhodraamast teavad vähe või ei tea midagi, neil on keerukam sellest arusaada... Aga seda võib küll uskuda, et need kolm eksamitundi olid mõlemale - Maiele kui lavastajale ja minule kui protagonistile - väga uus kogemus ja väga hea õppimine :)
Mina läksingi konverentsile õppima, nippe haarama... Tegevuseta ei toimu psühhodraamas midagi...
Olen Maiele tänulik, et ta suudis süveneda oma eksamitööga minu usku ja armumist psühhodraamasse ning muutis selle kaudu kindlasti ka mu isikliku elu...
Nii uskumatu kui see ei tundu!
Vahel on vaja tõesti mõne inimesega vaid kord kohtuda, et öelda: aitäh, et olid/oled olemas :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar